WSJ: Kas USA ja Euroopa lähevad lahku? (2)
Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
:format(webp)/nginx/o/2021/10/20/14152843t1h0707.jpg)
- Atlandi-ülene allianss on hädas, kui me sõbrad välismaal Hiinale vastu ei hakka
Auväärse ja viietärnise hotelli Palácio koridore täidavad fotod külalistest, kellest mõned käisid siin ligi sada aastat tagasi. Peamiselt Euroopa kuningapered, kel enam millegi üle valitseda polnud. Ja teist masti tähtsad tegelased nagu Hubert de Givenchy ja Pierre Guerlain. Teise maailmasõja ajal viibis siin Ian Fleming, nagu ka Jugoslaavia topeltagent Dusko Popov, kelle järgi James Bond välja kujundati – räägitakse. «Tema Majesteedi salateenistuses» filmiti just selles majas.
Palácio on puhas ja plekitu nagu ikka ning personali legendaarne laitmatus pole kuhugi kadunud. Siiski jääb tunne, et parimad päevad on hotellil seljataga. Küsimus on, kas sedasama tuleks öelda Atlandi-ülese alliansi kohta, mida 18. oktoobril siinsamas peetud Estorili poliitikafoorumil arutada võeti.
Esmakordselt pärast teise maailmasõja lõppu seisab USA silmitsi võitlusega kahel rindel. Ta on võimsam liige pika ajalooga transatlantilises liidus Venemaa vaoshoidmiseks ja heidutamiseks, etendades samasugust rolli ka loomisjärgus alliansis Hiina võimutsemise vastu Vaiksel ookeanil. Mis juhtub ühes, mõjutab ka teist. Ja mitte vähe, kuna Ameerika jõud on keskne mõlema jaoks. Euroopa hoiak Vaikse ookeani asjus mõjutab ka Atlandi-üleseid mureküsimusi.
Selline uus reaalsus kujundab Atlandi lepingu osapoolte jaoks värskeid väljakutseid. USA ja Euroopa ei saa seista õlg õla kõrval, kui nende vahel puudub nõusolek ohtude suhtes, mis praegu demokraatiaid ähvardavad. Ning paljudes valdkondades puudubki.
USA jõulistest vastuväidetest hoolimata viis Saksamaa lõpule torujuhtme Nord Stream 2, tsementeerides oma sõltuvuse Vene energiast ning nõrgestades piirangurõngas Ukraina demokraatiat. Keset kiirelt kerkivaid energiahindu pole Vladimir Putin kõhelnud toda torujuhet poliitilise relvana kasutamast. Samal ajal on Saksamaaga liitunud Prantsusmaa, et koos suruda läbi leplikumat Vene-poliitikat, kui USA ning enamik Kesk- ja Ida-Euroopa riike aktsepteerida võivad.
Erimeel Ühendriikidega Vaikse ookeani poliitika pärast on veelgi sügavam. Jaanuarikuisel Davosi majandusfoorumil hülgas Saksa kantsler Angela Merkel kindla joone Hiina suhtes, mis on kujunemas Ameerika 21. sajandi poliitika tuumikuks ning mida pooldavad mõlemad USA poliitilised parteid – kes muidu väga väheses ühte meelt on. «Ma väga hea meelega väldiks blokkide ehitamist,» ütles Merkel. «Ma ei usu, et see oleks paljude ühiskondade suhtes õiglane, kui me ütleksime, et see siin on USA ja see seal on Hiina ja me koondume ühe või teise ümber. Minu meelest asjad niimoodi olema ei peaks.»
Kuu aega hiljem Atlandi nõukogus kõneldes nimetas Prantsuse president Emmanuel Macron üleskutseid Euroopa ühtsusele Hiina vastu «takistuseks edasiliikumisele». Ja juhuks, kui keegi ivale pihta ei saanud, deklareeris Macroni rahandusminister Bruno Le Maire äsja, et «Ühendriigid tahavad Hiinale vastu seista. Euroopa Liit tahab Hiinat kaasata».
Kui kahe võimsaima Euroopa riigi liidrid USA ja Hiina vahel süvenevas vastasseisus tõesti neutraalsust taotlevad, on sellel Atlandi-ülestele suhetele negatiivsed tagajärjed.
Samal ajal mängib Hiina oma mõju kasvatamisel kogu Euroopas pikka mängu. Hiina riigifirmad omavad olulisi osalusi enam kui tosinas Euroopa sadamas. Ühel neist on Kreeka Piraeuse sadama kontrollpakett vähemalt aastani 2052 ning nad on investeerinud sadamarajatiste kaasajastamisse ligi miljardi dollarit. On see siis juhus, et Kreeka blokeeris 2017. aastal Euroopa Liidu resolutsiooni, millega taheti mõista hukka Hiina jõupoliitikat demokraatiameelsete teisitimõtlejate vastu, ja nimetas kriitikat Hiina kohta «ebakonstruktiivseks»? Kreekal «on õigus otsustada lähtuvalt omaenda huvidest», oli Kreeka seisukoht portaali NPR andmetel.
Samuti suurendab Hiina diplomaatilist ja sõjalist survet Taiwanile. Kui Hiinal õnnestuks see õitsev demokraatia jõuga tagasi võtta, õõnestaks see Ameerika suhteid kogu Ida-Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas ning avaks Hiinale ukse piirkonna domineerimiseks. Sellest on saanud üks Ameerika kaitse- ja välispoliitika keskseid küsimusi, kuid see ei tohi olla Euroopale ükskõik.
Hiljuti rõhutas The Wall Street Journali veergudel seda uut reaalsust endine NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen. «Kui Ameerika minetab oma dominantsuse Ida-Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas,» kirjutab ta, «vallandab see globaalsetes jõuvahekordades šokilaine, mis matab enda alla ka Euroopa.»
Rasmussen kritiseerib lühinägelikku merkantilismi Euroopa ja Hiina majandussuhetes ning hoiatab Euroopat kiusatuse eest käituda tasakaalustava jõuna Hiina ja USA vahel. Võitluses globaalse ülekaalu nimel, võtab ta öeldu kokku, et saa Euroopa jääda pealtvaatajaks, pisendamata USA pühendumust Atlandi-ülesele alliansile. Mida rutem Euroopa liidrid tunnistavad, et Rasmussenil õigus on, seda parem.
Estoril, Portugal
Inglise keelest tõlkinud Urho Meister