R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Inflatsioon – suurte poliitiliste muutuste ema

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
Holman W. Jenkins, jr
, kolumnist, WSJ
WSJ: Inflatsioon – suurte poliitiliste muutuste ema
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ameeriklanna 29. septembril 2021. Manhattanil turult tomateid valimas.
Ameeriklanna 29. septembril 2021. Manhattanil turult tomateid valimas. Foto: SPENCER PLATT/AFP
  • 70ndaid mäletate? Reforme nõuti nii jõuliselt, et pääsu polnud kummalgi parteil

Kuna inflatsiooni käestminek käib olemuslikult kaasas kullakatteta rahaga, siis pole vast keegi tegelikult üllatunud, et selline hetk on meid taas tabamas. Kõik tingimused on täidetud juba pikemat aega. Loetlegem? Valitsus võtab ohjeldamatult laenu. Reeglite kuhi kasvab, ärile ja töötajaile antakse ette antistiimuleid. Tööturul lüüakse kaasa järjest vähem. Eriline vastumeelsus töö tegemise ja õppimise suhtes on vallanud tohutut noorte meeste massi.

Ja siis tuli pandeemia koos pandeemilise ostuhullusega, mis nihutas nõudluse (enam mitte saadaolevatelt) teenustelt kaupadele, mille pakkumisega tarnekett raskustes on.

Föderaalreservi pealik Jerome Powell kuulutab õnnelikku lõppu: tootmine taastub, kaupa ja teenuseid voolab ohtrasti, inflatsioon on mööduv. Aga ta teab, et nii lihtne see asi pole. Keskpankurite teada-tuntud luupainaja on vana hirmus inflatsioonipsühholoogia, kuid inflatsiooniootused ei juurdu tarbijate pealuus mitte lapsepõlvetrauma tõttu, vaid kuna tarbijad tajuvad, et poliitikategijad on oma mõttemaailmas inflatsioonile ruumi teinud. Ning ametisse tagasimääramist ootav Powell peab allutama nii enda kui ka oma rahapoliitilised otsused Washingtonis tempokalt tuure koguvale uuele agendale: establishment'i-ülesele võimlemisele välistamaks Donald Trumpi tagasitulekut Valgesse Majja.

Inflatsioon on otsekui Covid: kui ta valla pääseb, vallutab ta meie poliitika. Ta toob suurt kurbust, kuid avab ka uusi võimalusi.

1970ndatel tabas inflatsioonikriis suurt valitsusaparaati, kelle kinnisidee oli teha korda lennuliiklus ja selle hinnad, veoautotransport, raudteeteenused ning tarbijaenergia tarned. See tabas maksusüsteemi, mis – nagu selgus – tegeles inimeste upitamisega kõrgematesse ühiskonnakihtidesse, samal ajal kui nende tegelik sissetulek ja elustandard alla käisid.

Kokkuvõttes algas Jimmy Carteri ajal paras valitsuse majandusse sekkumise revolutsioon, mis Ronald Reagani ajal jätkus ning kogu läänemaailmas vastukaja leidis.

Täna tabaks inflatsioon majandust, millel on omaenda – ja enamjaolt erinevat liiki – jäikus. Eluasemete pakkumist piiravad tsoonireeglid, isiklikke teenuseid pärssivad litsentsipiirangud. Energiavõrgu töökindluse panevad proovile tuule- ja päikeseenergia kvoodid. Toetuskõlblikkus teeb töötamise ameeriklaste jaoks vähematraktiivseks.

Nõrku kohti võib ilmneda veelgi, kuid kaks karjuvat haavatavust on 1970. aastatega kõrvutades juures. Aastal 1977 oli USA riigivõlg 34% sisemajanduse kogutoodangust, täna 125%. Ning otsest riigiabi maitsta saanud ameeriklaste osakaal on neljakordistunud. Nüüdseks on neid üle 50% elanikkonnast – ning seda enne pandeemilist padukulutamist ning Joe Bideni heaoluambitsioone.

Mis tähendab, et kõva pauk võib käia kiiresti. Intressimäärade tõus võib meie riigivõla intressid – hetkel ligi 400 miljardit dollarit – kahe- või kolmekordistada. Üleöö saaks sellest eelarvereast siis konkurent koguni sotsiaalhoolekandele ja riiklikule tervishoiule.

Võimalikud lahendused ajaksid inflatsioonimured rahva jaoks ainult hullemaks: suured maksukergitused ja kulukärped, puudujääkide rahastamine keskpanga poolt (mis inflatsiooni ainult tagant tõukaks) või erahoiustajate karmikäeline kohustamine riigivõlakirju ostma – sisuliselt inimeste säästude sundvõõrandamine.

Kuigi sotsiaaltoetused on paberil inflatsiooniga indekseeritud – tulevaks aastaks on välja kuulutatud 5,9% täiendust – teab Kongress väga hästi, kuidas tegelikke tulusid nende maksustamise abil tagasi kiskuda. Mitterahalisi hüvesid pakkuvate tervishoiuprogrammide nagu Medicare ja Medicaid puhul on veelgi lihtsam variant kärpida tagasimakseid teenusepakkujaile, mida kasutajad kogevad kvaliteedi allakäigu ja pikemate ootejärjekordade kujul.

Et end valijana veelgi enam vihale ajada, arvestagem ka Kongressi tõenäolise minekuga kaudsete hüvede kallale, misläbi on ligi 100% ameeriklastest sisuliselt toetuste peal. Nagu näiteks kodulaenuintresside mahaarvamine ja tööandja tagatud maksuvaba tervishoid.

Kui valijad on vihased ja meeleheitel – nagu nad ikka on, kui inflatsioon nende elu, ootused ja plaanid ribadeks kisub –, muutuvad mõeldavaks uued asjad, nii head kui halvad. Evolutsiooniteoreetikud kõnelevad «punktueeritud tasakaalust». Kindlasti rebiks üks annus ühiskonda raputavat inflatsiooni meid lahti vanast ja väsinud ekviliibriumist ning paiskaks uude, mis osutuks pikemas perspektiivis ehk jätkusuutlikuks… võime vähemalt loota.

Meie hiiglaslikku heaolukorralduslikku riigieksperimenti pole keegi plaaninud. Selle seosetus paistab kaugele juba pikemat aega. Poliitika mõte polegi parandada probleeme, vaid lihtsalt rahuldada valijaskondi, kes kaaskodanike üle valitseda ihkavad.

Kõik mis elab, peab muutuma ja muganduma. See puudutab ka fiskaalriiki, mille kummid on niivõrd ilmselgelt tühjad, et praktiliselt igaüks – ka väga virgunu või täiesti trumpistunu – seda mingil viisil tajub.

Märksõnad
Tagasi üles