R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Shell on kõige rohelisem naftafirma. Ja säh sulle kooki moosiga!

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
James Mackintosh
, ajakirjanik, WSJ
WSJ: Shell on kõige rohelisem naftafirma. Ja säh sulle kooki moosiga!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Shell Saksamaa roheluses Autobahnil kütust vedamas.
Shell Saksamaa roheluses Autobahnil kütust vedamas. Foto: Arnulf Hettrich, via www.imago-images.de/imago images/Arnulf Hettrich
  • Aktivistid panid ette poolitada Shell «roheliseks» ja «pruuniks»
  • Protsess paljastas sotsiaalselt vastutustundliku investeerimise lõksud

Inglaste ja hollandlaste Royal Dutch Shell on kujukas näide sellest, mis on nihu ESG ehk keskkondliku, sotsiaalse ja jätkusuutliku investeerimisega. Nemad olid esimesed, kes võtsid käsile klientide süsinikuheitmete kärpimise. Kõikidest naftahiidudest kõige püüdlikumalt nihutasid nad fossiilkütuste sihi eemale ning on kogu seltskonnast Pariisi leppe süsinikueesmärgile kõige lähemal. ESG-näitaja on neil etem kui elektrieesrindlasel Teslal või vesinikkütuse imeaktsial Plug Power.

Tulemus? Turuväärtus püsib jonnakalt madalana. Firmat väldib kasvav seltskond suuri fondihaldureid, kes on naftainvesteeringutele suisa selja keeranud. Ja just äsja lajatati neile kohtu kaudu käsk heitmeid alandada.

Nüüd tuli riskifond Third Point lagedale vastusega, mis näib teoreetiliselt täiuslik: raiuge ta pooleks. Tänaseks ülesehitatud «roheline» ja üleminekuäri peaks minema börsil lisaväärtusega kaubaks ning tõmbama ligi aktsionäre, kes tahaksid kõvasti kasvu investeerida. «Pruunid» naftaoperatsioonid läheks aga peale surevast ärist suuri dividende ihkavaile investoreile – ning sülgaks suuri summasid diskontost hoolimata. Nagu väitis kirjas investoritele Third Pointi asutaja Daniel Loeb, oleks see ESG ja aktsionäride jaoks etem praegusest segapudrust, mis kedagi ei rahulda.

Vaikselt ongi suured ja räpased juba Third Pointi teooriat rakendanud, katsudes kärpida saastet. Äsja andis Shell oma USA naftaoperatsioonid 9,5 miljardi dollari eest ConocoPhillipsile, suured kaevandajad on oma söefirmad erakätesse müünud ning Inglise-Austraalia kaevandaja BHP Group väljus sel suvel naftast ja gaasist, müües selle äri 28 miljardi dollari eest Austraalia ettevõttele Woodside Petroleum – võttes küll vastutasuks suure osaluse Woodside’is.

Aktsionäride ja keskkonnaaktivistide praktiline probleem paistabki välja naftapuuraukude ja söekaevanduste müügist. Iseenesest ei teinud nad heitmete vähendamiseks midagi, lihtsalt vahetasid omanikke. Varasid tuleb müüa odavalt, kuna ESG-surve tõttu on ostjaid vähe. Seetõttu saab neid soodsalt kätte ning edaspidi ostult ka kõrgemaid tootlusi. Iga aktsionär, kes keskkondlikel põhjustel müüki tagant lükkab, peaks seega sügavalt järele mõtlema.

Third Point väidab, et see on keskkonnale parem, kuna räpasel äril on siis kõrgemad kapitalikulud, mis väljenduvad madalama börsivääringuna, ning ta investeeriks siis tootmisse ilmselt vähem. See tähendaks, et dividendide maksmiseks kasutataks olemasolevaid naftapuurauke ning uut tootmist tuleks peale vähem, mis kiirendaks üleminekut puhtamatele energialiikidele.

Keskkonnariske on siin kahte sorti. Esiteks ei pruugi juhtkonnad nendest üsna väikestest kapitalimaksumuse nihetest hoolida. Ning nagunii saaks see uus pruun äri iseseisvalt kõrgema vääringu, kui osana Shellist.

Paul Chandler ÜRO hõlma all tegutsevast vastutustundlike investorite grupist Principles for Responsible Investment ütles, et muutuste läbisurumisel on palju rohkem kasu aktsionäride survest tegevjuhtidele ja süsinikumaksudest kui aktsiahindadest.

«Aktsiahinna tõusust-langusest tingitud investeerimiskulud nende tegevust tõenäoliselt oluliselt ei mõjuta,» ütles ta.

Kui Shell tõepoolest oma sõnu teoks teeb ning naftaärist väljatõmmatud raha puhasenergiaprojektidesse investeerib, võib ta firmasiseselt naftaäri kapitalimaksumust rohkem tõsta kui turg seda teeks – eriti ajal, mil tõusvad naftahinnad on räpaka tööstuse finantsiliselt atraktiivseks teinud.

Praktilisi probleeme tekitavad need arvukad investorid, kes naftasse ja gaasi üleüldse investeerimast keelduvad. MSCI poolt Shellile omistatud ESG-reiting on AA ehk parem kui teistel suurtel naftafirmadel nagu Exxon Mobil, Chevron, Conoco, BP, TotalEnergies ja Eni. MSCI hinnangul on Shelli süsinikuplaanid vastavuses Pariisi leppe eesmärgiga hoida temperatuuri tõus tööstusajastu eelsest tasemest 2 kraadi Celsiuse piirimail. Ülejäänutest on vaid Eni MSCI hinnangul allpool katastroofilise 4 kraadi kurssi. Põhimõtteliselt peaksid ESG-investorid Shellile selle eest kõrgema väärtuse omistama. Aga ilmselt mitte, sest paljud hoiavad naftaaktsiatest üleüldse eemale.

Keskkonnaaktivistid kalduvad naftatööstuse ESG-meetmeid nagunii rohepesuks nimetama ega võta seda tõsiselt. Ning loomulikult toodab ja müüb Shell tänaseni palju naftat ja gaasi.

Aga kuna üha rohkem suurinvestoreid, näiteks sihtkapitalid ja pensionifondid, on otsustanud liikmete surve all fossiilkütuseid sootuks vältida, võib turu poolitamine mõistlik olla ning võib-olla peaks Shell kaasa minema.

Tulevikus võiks mõeldav olla roheliste ja pruunide energiafirmade vahel valimisvõimalusega turg, kus rohelised investorid maksaks oma veendumuste eest peale ning teeniks seega pikemas perspektiivis madalamat tootlust. Pruunid investorid aga lõikaks kasu fossiilkütuste aktsiatest, mis rahuldavad jätkuvat nõudlust nafta järele – ka eelmainitud pensionifondiliikmete poolt. Kui ESG aktsiaturud täielikult üle võtab, lähevad pruunid ärid erakätesse. Kas see ka keskkonnale kasulik saab olema, jääb lahtiseks. Aga ma kahtlen, et selles suurt vahet on.

Märksõnad
Tagasi üles