WSJ: Kuidas USA ja EL globaalse kaubanduse pea peale pöörasid

Rooma G20 kuluaarides on ajakirjanikele esinemas USA president Joe Biden (taga pahemal) ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen (taga paremal). Foto: BRENDAN SMIALOWSKI/AFP

G20 riikide tippkohtumine läinud nädalavahetusel Itaalia pealinnas oli ülimalt ebatavaline. Erinevalt enamikest globaalsetest suminaseminaridest oli see tegelikult oluline – mitte et G20 steriilne formaat ja etteaimatavalt tuimastavad kommünikeed midagi tähendasid või korda saatsid. Olulisus peitus selles, kuidas USA ja Euroopa Liit G20 protsessist mööda minnes käisid välja esialgse kaubandusleppe, mis märkimisväärselt teravdab konkurentsi Hiinaga. Ning selles, kuidas viie G20 riigi (Hiina, Jaapani, Mehhiko, Venemaa ja Lõuna-Aafrika) valitsusjuhid tulemata jätsid, rõhutades rituaalseks muutunud rahvusvaheliste näidisürituste vähenevat tähtust.

Kõige kaalukamal Roomast kõlanud uudisel polnud G20-ga midagi pistmist. Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni ja president Bideni poolt avalikustatud ajutine kaubanduslepe tähendab enamat, kui Trumpi-ajastu terase- ja alumiiniumitariifide ning vastumeetmete külmutamist. Diil pakub uut lähenemist maailmakaubandusele, mis – kui asi vedu võtab – võib vallandada rahvusvahelises kaubandusrežiimis kõike kaugeleulatuvamad muutused viimase poolsajandi või pikemagi perioodi jooksul.

Teatud tasandil on tegemist kavala kompromissiga. Selle asemel, et teineteisega terase pärast kraagelda, leppisid USA ja EL kokku kogupaugu andmise Hiinale. EL saab järgmiseks kaheks aastaks 4,4 miljonit tonni tollilõivuvaba teraseimporti Ühendriikidesse, ning 3,3 miljonit tonni pärast seda. USA saab koostöö Euroopa Liiduga Hiina terasetööstuse vastu ning väldib ELi kättemaksu USA tariifide pärast, mis bloki väitel on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglite tõttu ebaseaduslikud.