R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Võitlus Ukraina pärast Putini pilgu läbi

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
William A. Galston
, kolumnist, WSJ
WSJ: Võitlus Ukraina pärast Putini pilgu läbi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
President Vladimir Putin 4. novembril 2021 Sevastopolis Venemaa rahvusliku ühtsuse päeva pidustustel.
President Vladimir Putin 4. novembril 2021 Sevastopolis Venemaa rahvusliku ühtsuse päeva pidustustel. Foto: SPUTNIK/VIA REUTERS
  • Selle maa kaotamist kogeb ta ajaloolise ebaõiglusena
  • Seega: kui kaugele ta läheb?

Vladimir Putinile on sõltumatu Ukraina seesama, mis Versailles’ rahulepe Hitlerile – ajalooline ebaõiglus, mis alistatud riigile nende suurima nõrkuse hetkel peale suruti. Ning mis tuleb ümber pöörata niipea, kui olukord seda soosib.

Selle sõelusin mina välja märkimisväärsest artiklist, mille Putin juulikuus avaldas. Nüüd, mil Venemaa oma Ukraina piirile vägesid juurde saadab ja president Biden president Putiniga kriisikõnelusi peab, on administratsioonil ja Ameerika rahval oluline ohust aru saada.

Putini põhinarratiiv nõjatub tema tõlgendusele enam kui tuhandest aastast Venemaa ajaloos, millest ta järgmise järelduse teeb: venelased ja ukrainlased on «üks rahvas – üks tervik», kes räägivad sellesama keele erinevaid variante, tunnistavad sedasama usku, jagavad ühist kultuuri, ning kelle lahusolek on Venemaa vaenlaste sajanditepikkuse jaga-ja-valitse-strateegia vili. Eraldiseisva Ukraina riigi idee omistab ta 19. sajandi «Poola eliitidele» ja väikevene intellektuaalidele, «igasuguse ajaloolise aluseta» kokkuklopsitud teooriale, mille Austria-Ungari võimukandjad esimese maailmasõja eel omaenda huvides omaks võtsid.

Eriti asjakohane on Putini seletus tormiliste aastate kohta pärast Nõukogude Liidu rajamist. Aastal 1918, ütleb ta, kuulutasid Donetsk ja selle lähipiirkonnad end nõukogude vabariigiks ning palusid end Nõukogude Venemaa koosseisu arvata. Vladimir Lenin keeldus seda tegemast ning käskis tänase Ukraina kaguosa esindajatel end Nõukogude Ukrainaga siduda.

Putini arvates polnud see aga veel kõige hullem viga, mille Lenin ja bolševikud tegid. 1922. aastal asutas Lenin NSV Liidu kui võrdsete vabariikide föderatsiooni ning igaühel oli (vähemalt teoreetiline) õigus sellest välja astuda. Putini süüdistuse kohaselt «istutas» bolševistlik valitsus «meie riiklusse kõige ohtlikuma ajapommi», mis lõpuks ka lõhkes.

Veelgi hullem on tema väitel, et bolševikud sidusid asjade ametliku korraldusega ka «lokaliseerimispoliitika», millega edendasid Ukraina kultuuri, keele ja identiteedi arengut, mis suruti sageli peale ka inimestele, kes end ise ukrainlastena ei näinud. Sellise poliitikaga aidati kaasa ideele kolmest eraldi slaavi rahvast – venelastest, ukrainlastest ja valgevenelastest – üheainsa vene rahva asemel. Lisaks liitis nõukogude võim järgmise kahe aastakümnega Ukrainaga veel täiendavaid territooriume, tulles vastu elanike protestinootidele. Seetõttu järeldab Venemaa president, et «kaasaegne Ukraina on täielikult nõukogude ajastu produkt».

Ta on seisukohal, et bolševikud «kohtlesid vene rahvast kui ammendamatut ressurssi oma sotsiaalsete eksperimentide tarvis. Nad unistasid maailmarevolutsioonist, mis rahvusriigid minema pühiks. Seepärast olidki nad piiride tõmbamisel ja territoriaalsete kingituste tegemisel niivõrd suuremeelsed». Tulemuseks oli, et «Venemaad rööviti», kirjutab Putin.

Ta jätkab, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ning konkreetsemalt juba Ukraina 2004-2005 aastate oranži revolutsiooni kiiluvees leppisid Venemaa vaenlased Ukraina parempoolsete ja neonatsidega kokku «Venemaa-vastases projektis» eesmärgiga Venemaa ja Ukraina vahele kiilu lüüa. Kuigi riigid on «teineteist loomulikult täiendavad majanduspartnerid», kes juba tükk aega tagasi «ühtse majandussüsteemi» välja arendasid, on Lääs Ukraina laenude ja abirahadega Venemaast lahti lõiganud ning välismaistele majandushuvidele allutanud.

Pärast 2014. aastal venemeelse valitsuse kõrvaldamiseni viinud «riigipööret» allkirjastas Ukraina uus valitsus assotsiatsioonilepingu Euroopa Liiduga ning süvendas Ukraina Venemaa-vastast orientatsiooni, mis «vältimatult» vallandas Donetski oblastis «kodusõja», kirjutab Putin. Veelgi hullem oli Venemaa presidendi vaatevinklist, et Ukraina pinnale paigutati Lääne sõjalised nõustajad, infrastruktuur ja relvad.

Oma 2005. aasta pöördumises rahva poole nimetas Putin Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi «suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks». Kuid Nõukogude Liitu taastada ta ei taha. Ta tahab taastada «kolmainsusena» ühtse, suurvene, ukraina ja valgevene rahvale rajatud Venemaa suuruse ja jõu. Üksnes nii saab heastada Nõukogude Liidu langemise «tõelise tragöödia», mille tõttu «kümned miljonid kaaskodanikud ja kaasmaalased end väljastpoolt Venemaa territooriumi avastasid».

«Ukraina tõeline suveräänsus» on Putini sõnul võimalik «ainult partnerluses Venemaaga». Lahtiseks jääb, mida see partnerlus praktikas tähendaks. Biden ei saa lubada Venemaa presidendile, et Ukraina kunagi NATO liikmeks ei astu. Samuti ei saa EL lubada, et nende assotsiatsioonilepe Ukrainaga iialgi täisliikmelisuseks ei küpse.

Rahumeelsete vahenditega Putin oma eesmärke ei saavuta. Peatselt tuleb tal otsustada, kas lahinguvalmidusest Donetskis ka laiem sõda peaks lahvatama.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles