Nagu enamikel Briti majapidamistel, on ka kuninglikul perekonnal omad pikad jõulutraditsioonid: tavaliselt kogunevad nad pühadeks kuninganna Elizabethi maamajja Sandringhami. Jutud käivad, et pärast seal vitsutatud kõva jõulueinet palutakse külalistel kaalule astuda, et pilt selge oleks, kui palju juurde võeti.
Erinevalt enamikest Briti peredest pole neil pidustuste ajal kitsikust, kui sugulaste seltskond närvidele käima hakkab – Sandringhami mõisahoone ümbruses laiub ringi luusimiseks ligi 8000 hektarit maad. Ning Sandringham on vaid jäämäe tipp, kui kuninglikust kinnisvaraportfellist niiviisi rääkida võib: lossid, paleed, maamajad, linnamajad, linnakorterid, suvilad ja talud.
Kõikidele nendele kodudele konkreetse hinna määramine pole kerge, ning mõnel puhul polegi seda ilmselt võimalik teha. Enamikku neist pole ju iial müüdud, vaid nad on lihtsalt põlvest põlve pereringis käest kätte käinud. Oma privaatsust kaitseb perekond kiivalt ning keeldub kommenteerimast isegi selliseid elementaarseid asju nagu mõne erakodu suurus. Ekspertide ja kinnisvaraagentide arvates on perekonna otsene või kaudne kinnisvaraomand väärt kindlasti miljardeid, mitte miljoneid dollareid. Kuninglike rahaasjade ekspert ja kuninganna varandusest pajatava raamatu «Royal Privilege: The Queen’s True Worth» autor David McClure usub, et kuninglikkuse «muinsuskaitseline» lisaväärtus tõstaks kõnealuste objektide hinna võrreldavate varadega – mida tihtilugu ei eksisteerigi – kõvasti kõrgemaks.