Esiteks on Ukraina Venemaal populaarne teema. Paljud venelased hoolivad Ukrainast palju rohkem, kui hiinlased Taiwanist. Ning Taiwaniga kõrvutades on Ukraina suurem ja majanduslikult olulisem – kokku üle 300 aasta Vene impeeriumi ja Nõukogude Liidu lahutamatu osana peavad paljud venelased Ukrainat oma tsivilisatsiooni hälliks. Pikka ja inetut sõda Ukrainas enamik venelastest loomulikult ei soovi, kuid kõva keelepruuk Ukraina suunal ning rahvusvahelise tähelepanu tõmbamine Venemaa emotsioonidele on paljude venelaste arvates just see, mida riigipea tegema peaks.
Teiseks – tänu kriisile saab Venemaa end taas suurena tunda. Nagu paljudes südametes Britannias ja Prantsusmaal, leidub venelastegi hinges küllaga nostalgiat vanade heade impeeriumiaegade järele. Nad tahavad, et Venemaa oleks kaardil ja läheks korda. Ukrainas provotseeritud rahvusvaheline kriis on Venemaa rambivalgusse seadnud, G7-tippkohtumise päevakava vallutanud ja ameeriklaste algatatud «demokraatia tippkohtumise» esilehtedelt minema pühkinud. Putin domineerib uudistes ning sai kirja kriisikõnelused president Bideniga – paljude venelaste jaoks mekib see juba iseenesest võidu moodi.