WSJ: Senaator Bideni pisenev presidentuur
Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
:format(webp)/nginx/o/2021/12/28/14281473t1h0fd3.jpg)
- Kolmkümmend kuus ülemkoja-aastat jätsid Valge Maja peremehele oma jälje
Kui Joe Biden demokraatide presidendikandidaadiks pürgis, küsis Politico ajakirjanik Tim Alberta pikaaegselt Delaware’i senaatorilt 2019. aasta detsembrikuisel debatil, mis oleks tolle peamine pagas presidendina. «Kogemused,» käis Biden välja oma peamise müügiargumendi. Kogemuste najal lubas ta elustada haiglasevõitu majanduse ning taastada Ameerika rolli globaalse liidrina.
«Selliste asjadega on mul rohkem kogemusi kui kellelgi teisel praeguses staadiumis,» teatas Biden. Kui Alberta seepeale märkis, et Biden oleks oma esimese ametiaja lõpuks juba 82-aastane – «eakaim president Ameerika ajaloos» –, oli Biden ka selleks valmis.
«Rohkem nagu Winston Churchill.»
Pärast esimest ametiaastat võib täie veendumusega väita, et kellega iganes Bidenit ka võrrelda võiks, siis Churhill küll pähe ei tuleks. Alates alandusest Afganistanis kuni õõnsate Covidi-tõotuste ja inflatsioonini ning suutmatuseni demokraatide kontrollitud Senatist oma lipulaev-eelnõud läbi tüürida – Bideni kogemused on osutunud ilmekalt ebapiisavaks.
Sagenevad vihjed Jimmy Carterile kui poliitilise haletsusväärsuse võrdkujule kipuvad märku andma, et üha enamate ameeriklaste arvates Biden oma tööga toime ei tule. Kui Donald Trump välja arvata, siis valitakse presidendiks reeglina inimesi, kel on vähemalt mingisugused poliitikakogemused ette näidata. Bideni presidentuur tuletab meile aga meelde, et kõik kogemused pole võrdsed. Ning kui tema kogemused ei toimi, siis ehk seetõttu, et niivõrd valdav osa neist pärineb Senatist.
Erinevalt kuberneridest pole senaatorid tegevjuhid. Nad on seadusandjad ning vajavad oma asjaajamisteks sootuks teisi vilumusi.
Klubilaadses Senatis tunti Bidenit kui semulikku kolleegi, kes diilide tegemise nimel vabariiklastega koostööks valmis oli. Mis võinuks olla üheks kasulikuks kogemuslikuks aspektiks, pidades silmas 50-50 Senatit ning demokraatide tibatillukest enamust Esindajatekojas. Kummatigi otsustas aga Biden, et vabariiklasi ta ei vaja. Mille ühe tagajärjena jäi tema agenda progressiivide kamandada.
Presidendipostil on paraku nii, et kui Bidenil silm looja läheb, kui ta valesse kohta satub, mõnda välismaist nime vääriti hääldab või end monotoonselt mingisugust tüütut lugulaulu heietama unustab, hakkavad inimesed arutama, kas temaga kõik ikka korras on. Senatis oled sa tänu sellistele eripäradele oma poiss. Või tüdruk, kui 88-aastase senaatori Dianne Feinsteini peale mõelda. Kelle seljataga demokraadid juba sosistavad, et ta oma töö jaoks vanavõitu võib olla.
Senaatoritega on see tore lugu, et isegi kui mõistus enam hästi ei haaku, saab seal tavaliselt ikka kuidagi hakkama, seni kuni sind vajadusel välja hääletama veeretada võib. Kontrastiks sellele on president aga pidevalt avalikkuse piielda. Kuid selle asemel, et oma kõnetoolist tulenevat juhirolli tõsiselt võtta, paistab Bidenile passivat, et tema agenda saatust Kongressi tagatubades sepistatakse.
Senaatorite ja presidentide teine suur erinevus puudutab saavutusi. Kuna seadusandlikud kogud kujutavad endast kollektiive, on senaatorite seis topelt täbar. Ühest küljest on neil raske endale kogu au omistada, kui nad midagi läbi on surunud. Teisest küljest võivad oponendid igast vastuolulisest häälest kinni haarata ja sind ränga reklaamiga rünnata.
Oma pika karjääri kestel on Biden meelt muutnud mitmete poliitiliste teemade puhul – Iraagi sõjast Senati töö takistamiseni ja abordi riiklikust rahastamisest 1994. aasta korrakaitseseaduseni (Violent Crime Control and Law Enforcement Act), mille tema kirjutas, kuid mida täna afroameerika meeste massilises kinniistumises süüdistatakse. Bideni oskus, oeh, põhimõtetest kõrgemale tõusta ongi vast põhjus, miks tal Senatis kõik niivõrd hästi laabus. Ka tema lähimad liitlased ei suuda nimetada printsiipi, mille eest Biden oma peaaegu poolesajandise poliitikupõlve jooksul järjepidevalt seisnud oleks – pole siis imestada, kui omaenda partei juhtimine nii vaevaliselt läheb.
Probleem kui selline ei piirdu Bideniga. Jõulised senaatorid olid omal ajal nii Bob Dole kui John McCain. Kuid presidendikandidaatidena olid mõlemad selge visiooni sõnastamisega püstihädas. Aastal 1996 Valgesse Majja kandideerides võttis Dole vabariiklastele esinedes oma identiteedikriisi kokku lubadusega olla kes või mis nood iganes soovivad: «I’ll be anything you want me to be.»
Mõlemaid ühendas tunnetus, et presidendiks tuli kandideerida, kuna «nüüd on minu kord». Dole oli vabariiklaste kandidaadiks kerkides 73, McCain 72 aastat vana. Biden oli 2020. aastal 77. Nagu eelkäijate puhul, jättis temagi kampaania mulje, nagu tahaks teenekas vanahärra nüüd oma kuldkella kätte saada – avansina.
Ühel jõulueelsel Valge Maja pressikonverentsil küsis keegi reportereist kogemata kombel senaator Bideni kohta. Pressiesindaja Jen Psaki sõnas seepeale, et president näeb end alati senaatorina. See pidi nali olema. Aga äkki polnudki.
Inglise keelest tõlkinud Urho Meister