R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Kuidas Covid-19 kokkukuivava elanikkonnaga Ida-Euroopale uue lootuse tõi

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
Ian Lovett
, ajakirjanik, WSJ
WSJ: Kuidas Covid-19 kokkukuivava elanikkonnaga Ida-Euroopale uue lootuse tõi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Covid-19 on andnud Bulgaariale uue võimaluse võitluseks helgema tuleviku nimel. Pildil tsaar Samueli ausammas Sofias.
Covid-19 on andnud Bulgaariale uue võimaluse võitluseks helgema tuleviku nimel. Pildil tsaar Samueli ausammas Sofias. Foto: MaxPixel's contributors/https://www.maxpixel.net/Sculpture-Sofia-Bulgaria-Monument-2400018
  • Koroonaviirus kupatas paljud Läände rännanutest kodumaale tagasi

Kui Nicko Aleksiev aasal 2011 Sofia tolmu jalgadelt pühkis ja Prantsusmaale läks, polnud tal plaani iial enam Bulgaarias elada.

Siis tabasid teda aga teineteise järel pandeemia ja koondamine ning – nagu kümned tuhanded Lääne-Euroopas leiba teeninud kaasmaalased – seadis ta juunis 2020 sammud kodu poole. Tänaseks on ta juba aasta otsa kodumaal tagasi olnud, töötab pealinnas ega kavatse enam kunagi välismaale siirduda.

Aastakümneid on endistest idabloki maadest massiliselt Läände paremat elu otsima mindud. Nüüd näib voolusuund Euroopas pöörduvat.

Eestis on tagasitulijate arv väljarändajate numbreid varjutanud juba aastast 2017 alates. Poola netomigratsioon tuli punasest välja 2016. aastal ning trend on pandeemia päevil aina hoogustunud. Leedus, mis kaotas pärast 1990. aastat oma kodanikest veerandi, hakkas mullu rahvaarv kergelt kosuma, kui Covid-19 noorte väljarände lainetele tammiks ette tuli.

Kusagil mujal pole pööre aga niivõrd dramaatiline olnud kui Bulgaarias.

Pandeemiaeelselt prognoosis ÜRO Bulgaariale kokkukuivamiskiiruselt 2. kohta maailmas – Leedu enda järel. 1980. aastatel ligi 9 miljonile kodumaaks olnud Bulgaarias elab praegu laias laastus seitse miljonit inimest.

Mullu oli netomigratsioon Bulgaariasse aga positiivne, esmakordselt enam kui kümnendi jooksul – aastal 2020 kolis Bulgaariasse umber 30 000 tuhat inimest rohkem, kui neid sealt lahkus. Lõviosa tulijaist olid Bulgaaria kodanikud.

Nüüd on küsimus selles, kas tagasipöördujad ka paika jäävad. Vastusel on mastaapsed tagajärjed kontinendi mõlemale veerele. Lääne-Euroopa riigid võitlevad rekordiliste tööjõunappustega ning paljud tööpostid, mida tavaliselt võõrtöölised täidavad, on täna tühjad. Idaosas võiksid kojutulijad olla aga õnnistuseks majandustele, kust juba vähemalt inimpõlve vältel oskustöölisi ja noori välja on voolanud.

«Kesk- ja Ida-Euroopast lahkumise laine on murdunud,» ütles Euroopa Välissuhete Nõukogu külalisteadur Ognyan Georgiev.

Läinud aastal viis Georgiev läbi uuringu, millest selgus, et pandeemia ajal on kodumaale tagasi pöördunud kümned tuhanded bulgaarlased.

«[Bulgaariasse] jääda võib neist märkimisväärne protsent,» ütles ta. «Majanduslikult on see tõeline tõuge – mitte üksnes Bulgaariale, vaid ka Rumeeniale, Poolale ja teistele. Inimestele on koitnud, et kodus Ida-Euroopas võib head ja kvaliteetset elu elada.»

Kui 29-aastane Aleksiev mullu Sofiasse naasis, mõtles ta alguses, et võibolla sai tuldud lihtsalt mõneks ajaks. Peatselt sündis aga otsus koju jäädagi.

Palganumber on tal küll poole väiksem kui Nice’i lennujaamas, aga selle raha eest saab Sofias sootuks rohkem. Mees elab haljendava ja hoolitsetud pargi kõrval otse südalinnas. Väljas restoranis söömas käib ta tihemini, kui rahakukkur Prantsusmaal võimaldas – ning ikka õnnestub säästudeks kõrvale panna.

Rahvusvahelise IT- ja klienditeenindusfirma Telus Internationali kontoris, kus ta prantsuskeelset tiimi juhib, on jõusaal 360-kraadise linnavaatega. Koju tagasi on tulnud ka paljud tema semud prantsuskeelse kallakuga keskkoolist, mis sageli lõpetajaid välismaale läkitab.

«Sofia üllatas mind,» ütles Aleksiev. «Siin on palju võimalusi, isegi paremaid kui mõnedes Lääne linnades, kui elukvaliteedist rääkida.»

Bulgaaria üldine elukvaliteet on enamusest Euroopast siiski kaugel maas. See on Euroopa Liidu vaeseim maa, kus valitseb usaldamatus riigiasutuste vastu. Covid-19 vastu on vaktsineeritud alla 30% kodanikest ehk ELis kõige hõredamalt. Äsjase Transparency Internationali uuringu andmetel andis viiendik elanikest mullu tervishoiuteenuste eest pistist – üleliiduline 2. koht pärast Rumeeniat.

Aprillis pidi parlamendist taanduma peaminister, kes pärast kuid kestnud korruptsioonivastaseid meeleavaldusi valitsuse moodustamiseks hääli kokku ei saanud. Kuni uue valitsuse selgumiseni detsembri alguses juhtis riiki ajutine administratsioon. Novembrikuistele valimistele eelnesid kuud täis poliitilist turbulentsi.

Bulgaaria statistikaameti demograafi Magdalena Kostova sõnutsi kahtleb ta, kas paljud tagasipöördujad kodumaale kauaks jäävad. Majanduslikud võimalused, haridus ja ligipääs põhiteenustele on mujal Euroopas jätkuvalt palju paremad, ütles ta.

«Viimastel aastatel on elamistingimused paranenud, aga seda peamiselt Sofias,» ütles Kostova.

Bulgaaria kõige hõredamaks jooksnud loodeosas seisavad külad tühjana. Lootuses sinna ettevõtlust meelitada on EL rahastanud uute teede, sildade ja raudteede rajamist. Kuid isegi käimaläinud tehastes on paljud töökohad tänaseks automatiseeritud. Väikelinnades on pimedad paljude majade aknad, mis emigrantide poolt koju saadetud rahadega ehitatud said.

Ivaylo Ivanov töötas kruiisilaevadel, kokana. Tema oli osa Vraca piirkonda tabanud massilisest väljarändest, mis sealtkandist kahe viimase aastakümnega ligi 40% elanikke minema on viinud. Alates 2005. aastast tavatses ta aastas vaid paar kuud kodus veeta.

Kui kruiisitööstus aga 2020. aasta kevadel karidele jooksis, jäi Ivanov Vlacasse kuivale. Tööd ta küll leidis – kullerina –, kuid palk oli laevatööga võrreldes vähem kui veerand. Kuhjuma hakkasid võlad.

Märtsis läks ta jälle ära väljamaale ja töötab nüüd Saksamaal hotellis. Parema meelega oleks ta küll Bulgaariasse jäänud, kus on kodu, naine ja kaks poega. Aga valikut polnud, rahaga ei vedanud välja.

«Bulgaaria palgad on katastroofilised,» ütles Ivanov. «Kes iganes edukat äri ajab, kohtleb inimesi nagu orjasid.»

Veel paar nädalat tagasi kaikus Lääne-Euroopa võimaluste kutse idaeurooplaste kõrvus seda kõlavamalt, mida teravamalt sealsed suurmajandused töökäte järele janunesid. Pärast netiimmigratsiooni järsku kukkumist on Saksamaal tühje töökohti üle miljoni ning ametiisikute sõnutsi sooviksid nad välismaalt meelitada 400 000 oskustöölist aastas. Täitmata tööpostide tippmargid püstitasid tänavu nii Belgia, Austria kui Suurbritannia.

Leedus, mis ühena vähestest Ida-Euroopa riikidest igakuiselt rändestatistikat avaldab, hakkas emigratsioon augustis kasvama. Praeguseks pani omicroni-argument rahvusvahelistele reisidele aga pidurit.

Nagu nentis ajutises valitsuses eurorahade haldamise eest vastutava asepeaministrina teeninud Atanas Pekanov, on pandeemia Bulgaariale võimaluse andnud. Mida kauemaks inimesed Bulgaariasse jäävad, seda tõenäolisemalt nad sinna juured alla ajavad: «Nad harjuvad siin olemisega üha rohkem ära.»

Bulgaaria kahanevat rahvaarvu nimetas ta «peamiseks väljakutseks pikemas perspektiivis» ning noorte väljarännet «küllaltki depressiivseks».

Ise tuli Bulgaariasse tagasi pandeemia ajal: kui peaminister aprillis tagasi astus, naasis ta ajutisse valitsuseametisse kutsumise ajendil kodumaale Austriast, kus rassis parasjagu doktorikraadi kallal.

Ta ütles, et need, kes välismaal õpivad, peaksid Bulgaariasse tagasi tulema. Viin tõmbab teda siiski tagasi, nüüd, mil uus valitsus ohjad üle võttis.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles