R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Paljud kliimaambitsioonid lähevad koos 2021. aastaga looja

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
Joseph C. Sternberg
, kolumnist, WSJ
WSJ: Paljud kliimaambitsioonid lähevad koos 2021. aastaga looja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
Briti peaminister Boris Johnson (rohelise mütsiga) 22. novembril 2021. lasterongikeselt tagasi vaatamas.
Briti peaminister Boris Johnson (rohelise mütsiga) 22. novembril 2021. lasterongikeselt tagasi vaatamas. Foto: George Bell / SWNS/George Bell / SWNS
  • Tagasi on tõmbumas Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid
  • Paljastunud on roheplaanide hingehind

On uusaastalubaduste aeg. Ärge üllatuge, kui poliitikud kogu maailmas mitteametlikult sedasama tõotavad: kliimamuutusest kõnelgem 2022. aastal nii vähe kui võimalik. Lendstardist on tõotuse täitmine juba alanud.

Kõige kopsakamad, kirevamad ja kõnekamad taandumised toimuvad Suurbritannias. Oktoobris käis peaminister Boris Johnson välja ambitsioonika kava saareriik 2050. aastaks nullnetole viia ehk süsihappegaasituks teha. Mis kujutas endast Johnsoni suhtekorralduslikku suurtegu Glasgow’ kliimakonverentsi künnisel. Samas oli ta harvaesinevalt aus selle suhtes, kui palju need roheambitsioonid inimestele ja äridele maksma lähevad – point, mida poliitikud reeglina arusaadavalt väldivad.

Ja loomulikult algasid tagurdused ja kannapöörded juba enne, kui see kõik üldse kirja pandi. Kõige vastuolulisem asi Johnsoni nullnetojutu juures oli idee võõrutada rahvas kodustest gaasiboileritest, millega 86% majapidamistest endale sooja vett ja keskkütet korraldab.

Oma oktoobrikuises sõnastuses väljendas Johnson lootust, et uute gaasipõhiste kütteseadmete paigaldamine suretatakse välja aastaks 2035. See oli samm tagasi varasematest plaanidest nõuda uutesse kodudesse keskkonnasõbralike soojuspumpade paigaldamist juba aastal 2025. Ning isegi sellele pikendatud tähtajale seistakse vihaselt vastu, kuna küttepumbad on kallid.

«Boilergate» on aga vaid eelmaitse suurematest ja väiksematest ümberpööramistest. Suurematest rääkides lükkub (vähemalt) aasta võrra edasi avalik ja ametlik seisukohavõtt tõhustatud süsikikukrediidi süsteemi suhtes. Üheks takerdumise põhjuseks on Londoni lehtede teatel, et Johnsoni kolleegid ei suuda jõuda kokkuleppele, milliseid majanduse osi veel seesugustele reeglitele allutada tuleks – kuigi nüüd näib neil vähemalt ühes küsimuses üksmeel valitsevat: autode ja kodude kütused jäetakse rahule.

Tillematest tagasipööramistest võiks mainida, kuidas transpordiministeerium ei hakkagi nõudma väikeettevõtetelt, et nood oma parklatesse elektriautode laadimisjaamad püstitaks. Juustulikult auklikud on ka igasugused muud eluasemeehitust puudutavad kondikavad, kusjuures peamine mure paistabki nüüd olevat, kuidas odavamalt läbi ajada. Mis laadimisjaamade takerdumist puudutab, siis kuulutab see ilmselt kadu Johnsoni kavale uued sisepõlemismootoriga autod 2030. aastaks ära keelata.

Fenomen ei piirdu brittidega. Kisa-kära, mis Ameerikas demokraatide ekstravagantse rohekulukava ümber lahti on läinud, jätame praegu kõrvale. Ennekõike üllatab oma kliimarealismiga hetkel Euroopa.

2022. aastal tagasivalimiskampaaniaga silmitsi seisev prantslaste president Emmanuel Macron sai aastal 2018 meeldejääva õppetunni, kuidas kütusehindade kerkimine rahva tagajalgele ajab. Lahendusena näeb ta rõhumist traditsioonilisele Prantsuse tööstuspoliitikale, eriti tuumaenergia toetamises. Macroni korraldusel on Euroopa Komisjon kaalumas nii tuuma- kui gaasienergia lisamist «roheinvesteeringute» vääriliste energiaallikate lahtrisse. Greta Thunberg võib pahandada, aga temal pole vaja hääli püüda.

Isegi Saksamaal on poliitikud kurssi muutma hakanud. Oma agressiivse rohepöördega pärandas endine kantsler Merkel oma majapidamistele ja ettevõtetele ühed Euroopa kõrgeimatest elektrihindadest. Seejuures on sealsed valijad Euroopas ühed keskkonnasõbralikumad ning hääletasid septembris rohelised uude valitsuskoalitsiooni.

Kuid isegi sakslaste jaoks tuleb kuskilt piir ette. Ning koalitsioonileppes said rohepartei kliimakavad oluliselt kammitsetud. Ideaalis taganetakse söest aastaks 2030 – see värskelt lisatud sõna «ideaalis» võttis tegevuskavalt teravuse ning sisuliselt lahterdus see kavandiks. Süsinikuneutraalsus peab ootama aastani 2045 – kui ta üldse kunagi tuleb – ning kõige kangemaid piiranguid lennundus- ja autondusheitmetele enam kirjas pole.

See nullneto trikk kummitab meid aga kahjuks veel kaua. Tõelised roheusklikud (või kibestunud klammerdujad?) rabavad tagalas palavikuliselt, et oma keskkonnaagendat reaalmaailma poliitilistest survetest isoleerida. Näiteks värvates kergeusklikke või küünilisi finantstitaane tegema pensionifondide kaudu seda, mida seadusandluse abil ja ausalt teha ei saa. Retooriliselt jääb poliitiline klass oma varasematele hulljulgetele lubadustele truuks ning meedia on liialt sisse võetud sellistest reaalsusest irdunud aktivistidest nagu Thunberg.

Seda nutikam siis poliitikutel otsustada, et eelseisval aastal arutatakse seda asja võimalikult vähe. Kui atmosfääri süsihappegaasita jätmine poliitiliseks tülinaks kujuneb, on valijatel aga võimalus asi poliitilisest hapnikust ilma jätta.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles