/nginx/o/2022/01/12/14305439t1h4fc6.jpg)
Euroopa Liidu süsinikukrediidid pole kaup, vaid pigem poliitiline riist. Juba aasta aega on kõnealune tõsiasi rabavat rallit käimas hoidnud, kuid selsamal põhjusel tuleb spekuleerimisele ka lagi ette.
Euroopa Komisjoni heitmekaubandussüsteem ehk HKS on maailma suurim reguleeritud saastekvootidega kauplemise turg. Igal aastal peavad Euroopa saastajad teatud valdkondades, eriti energiatootmises, lunastama krediidi ehk kvoodi iga nende poolt atmosfääri paisatud süsinikdioksiidi tonni kohta. Eraldatavate krediitide kogus kahaneb, ülejäänud lähevad oksjonile. Alguses olid turuhinnad nigelad, kuid alates 2018. aasta reformist on nad tõusuteel. Teisipäeval läksid krediidid kaubaks 82 euroga, mis on aastataguse 34 euroga kõrvutades kenake hüpe.
Krediitide idee on tööstusharude enesepuhastus ning iga aastaga tõmmatakse nende hulka seetõttu koomale. Vähemalt lähitulevikus peaks nõudlus nende järele aga kasvama – kontinendi elektrifitseerimine kogub tuure ning programmi pikenemine paistab esialgu olevat garanteeritud. Niiviisi jääb mulje, et kõik liigub ühes kindlas suunas ning salamisi käivad turul juba lühilüpsi jutud, sest ettevõtetel pole muud valikut, kui kahanevast kuhjast krediite krabada.
Mida investorid aga unustada ei tohi, on see, et poliitikud võivad jõe ka teistpidi voolama panna. Krediidid pole börsikaup, vaid midagi kontseptuaalset ja mitte füüsilist. Kui nende hind Euroopa Liidu eesmärkidega kokku ei sobi, saab turureegleid kohendada.
Nagu regulatsioonid ja rohetoetused, on ka krediidid vaid euroopalikuks vahendiks süsiniku tõrjumiseks majandusest. Paljude hinnangul kerkivad krediidihinnad lõpuks kõvasti üle 100 euro tonnist, genereerides rohepöörde teostamiseks lisaraha. Euroopa arvates on võitlus süsinikuga võimalus järgmises tööstusrevolutsioonis juhtpositsioon haarata, aga ka keskkondlik kohustus.
Sellise eesmärgi kontekstis toimib HKS Euroopa Liidu jaoks piisavalt tõhusalt, et sellele alusele edasi ehitada. Hiljuti käidi välja süsiniku «tollimehhanismi» ettepanek ehk võimalus lajatada süsinikuhinnad teatud importidele piirkondadest, kus seda elementi ei maksustata. Turgu ollakse ühtlasi avardamas: olemasolev HKS peaks rakenduma ka laevandusele, samal ajal koostatakse uut süsteemi spetsiifiliselt hoonete ja transpordi tarvis.
Paraku peavad europoliitikud mõtlema ka ettevõtete konkurentsivõimele – ning sellega katsutakse süsteeme sepistades ka arvestada. Kui rohepöörde ja konkurentsivõime vahekord problemaatiliseks kujuneb, siis tõenäoliselt nad sekkuvad.
Praeguste regulatsioonide järgi võib krediite «juurde süstida», kui hind ületab eelneva kahe aasta hinda kolmekordselt kuus kuud jutti. Kuus kuud on aga pikk aeg ning kui hinnahüpe juba tööstuse alustalasid ähvardama hakkab, võib blokk oma reeglid ümber kirjutada.
Euroopa Liidus võtab otsustamine tavaliselt aastaid, kuid teatud kriisides on liigutatud vilkalt. Taevasteni tõusvad heitmehinnad läheks ilmselt kriisina arvesse küll: energiakulud on kuum küsimus, eriti pärast kollastes vestides prantslaste proteste aastal 2018. Tänavuse talve energiakriisi remondivad euroametnikud teiste riistadega. Peamiselt seetõttu, et peavad seda ajutiseks ning et põhjuseks polnud kõnealused krediidid. Kui krediidihinnad märkimisväärselt üles läheksid, tekiks küllap teistmoodi reaktsioon – eriti kui kurikaelaks osutuks spekulatsioon.
HKS enda heaks tööle rakendada ja roheagendalt raha teenida on investori jaoks nutikas. Aga teatud piirini. Kui liiga paljud sisse litsuvad, võib pidu lörri minna.
Inglise keelest tõlkinud Urho Meister
