WSJ: Kuidas arengud Ameerikas, Saksamaal ja Hiinas Putinit julgustavad

Venemaa president Vladimir Putin. Foto: Alexei Nikolsky/AP

• Ühendriikidele on sõjaline kaasalöömine vastukarva
• Saksamaa on Moskvast energiasõltuvuses
• Hiina ja Venemaa sõprus süveneb
• Tegurite troika paistab Kremlit Ukraina asjus julgustavat

Katsed Venemaa presidendi Vladimir Putini mõtteid lugeda on alati üks kahtlasevõitu ettevõtmine, saati siis kesk Ukraina kriisi keeriseid.

Siiski paistavad paar põhilist tegurit läbi udu paistma hakkavat. Miks Ukraina? Miks just nüüd? Sest ta näeb, kuis Ukraina on libisemas käest. Miks ta nii mõelda võib? Vastused peituvad tegelikult kolmes riigis: USA, Saksamaa ja Hiina.

Kui kirjeldatud kombinatsioon tõesti Putinit tagant tõukab, aitab see ka mõista, miks teda nii raske kõigutada on. Võib-olla adub ta teatavat pakilisust, ehk ka põgusat võimalust.

Motiveerivad faktorid algavad Ukrainast endast. Riik on Läände liikumas, mis on ka Putini pätitempudele tõuke andnud. Krimmi ärandamine, ähvardused ja jäik joon on soovitust vastupidise tulemuse andnud. Nüüd tunnetab Putin vajadust see venevastane ja läänemeelne mentaliteet teistpidi pöörata ja Ukraina sinna tagasi tuua, kuhu ta tema arvates kuulub. Ehk siis Vene orbiidile.

«Ta näeb sidemete halastamatut süvenemist Lääne ja Ukraina vahel,» ütles Robert Gates, endine USA kaitseminister ja CIA peadirektor, samuti staažikas Venemaa vaatleja. «USA ja teised Euroopas pakuvad relvi ja väljaõpet. [Ukraina] ise ei pruugi NATO liige olla, kuid see julgeolekualane suhe tugevneb iga päevaga. Putini vaatevinklist tuleks Ukrainas midagi ette võtta enne, kui sealsed arengud pöördumatuks osutuvad.»

Nii et see oleks põhjus tegutseda. Kuid miks peaks Putin arvama, et tal naabri suveräänsusse sekkumine läbi läheb?

Võtame hakatuseks selle, kuidas võib tema silmis välja näha USA. Ameeriklased on isekeskis sügavalt lõhestatud, kusjuures küsimärgi alla on seatud isegi valimiste usaldusväärsus – millel ju demokraatia ise püsti peaks püsima. See viitab seisundile, kus võime otsustavalt tegutseda on koduste nääklemiste tõttu pärsitud. Ning et räsida on saanud ka USA demokraatlik mudel.

Samal ajal on kolm järjestikkust Ameerika presidenti – Barack Obama, Donald Trump ja nüüd Joe Biden – nii sõnades kui tegudes näidanud, et ameeriklased on välismaal müttamisest väsinud. Eriti sõjaliselt. USA relvastatud reaktsiooni väljavaade võimaliku invasiooni korral Ukrainasse jääb häguseks – ning Putini silmis kindlasti veelgi hägusemaks pärast seda, kui USA väed mullu niivõrd näotult Afganistanist välja tõmmati.

«Raske on tõrjuda mõtet, kuidas Bideni Afganistani-fiasko Putinile signaali saatis, et seda poissi saab küll lükata-tõugata,» ütles endine USA riigiametnik Stephen Sestanovich, kes praegu Columbia ülikoolis loenguid peab. Putin võib ju eksida, kuid et ta sellisele järeldusele jõuda võis – seda on kerge ette kujutada.

Saksamaa omalt poolt pakub Putinile põhjusi kahtlemiseks, et Lääs Vene invasiooni puhul tõeliselt ühineda suudaks. Mulluse otsusega kõik tuumareaktorid 2022. aasta lõpuks kinni panna jättis Saksamaa Vene energiaimpordist sõltuvamaks kui kunagi varem. See annab Putinile sakslaste üle enneolematu mõju.

Berliini sõnad Ukraina toetamisest on küll jõulised, kuid teod räägivad midagi muud. Kui tibatilluke Eestimaa – veidi üle miljoni inimese võrreldes Saksamaa 83 miljoni ja Venemaa 144 miljoniga – ukrainlastele solidaarsuse märgiks Saksamaal valmistatud relvi saata soovis, ei lubanud Berliin neil seda teha.

Fooniks ülaltoodule on soojenemas Putini suhted Hiinaga. Mis annaks talle alust arvata, et Peking ulataks Lääne sanktsioonide korral abikäe. Viimastel kuudel on Putin ja Hiina liider Xi Jinping oma sõprust tugevalt toonitanud ning eelseisval Pekingi taliolümpial on Vene liider vägagi VIP.

Hiina ja Venemaa ühine huvi on USA nõrka valgusse jätta, ning venelaste edu Ukrainas võiks hiinlastele Taiwani asjus turgutavalt mõjuda. Gatesi sõnutsi üllataks teda väga, kui Moskva Pekingiga Lääne sanktsioonide korvamisest juba vestelnud poleks.

Need mõttekäigud võivad loomulikult vildakaks osutuda. Liitlased on sõjalist kohalolekut Venemaa lähistel juba tugevdamas ning seda Putin tõenäoliselt ei soovinud.

«Võibolla teeb Putin ikkagi tohutu vea ja teeb oma edasise presidentuuri, fossiilkütuste võidukäigu ja enesekehtestamise postsovetlikus ruumis tunduvalt ärevamaks kui vaja,» arutles Sestanovich. Kuid ikkagi: kui Putin õnnestumiseks põhjuseid otsib, siis on need kõik kenasti ta ette laiali laotatud.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister