WSJ: Kas sotsmeedia võib sõja käiku muuta?

Neli tankisti ja koer Verhnjaja Põšma sõjamuuseumis. Foto: Wikimedia Commons / Vladimir Sappinen

Cornelli ja Harvardi ülikooli hokilahingud on legendaarsed. Harvardi fännid tavatsesid maakate mõnitamiseks kantrimuusikat plõnnida ja väljakule heina loopida. Kättemaksumeetmena viskas Cornelli rahvas platsile kalu – ja viskab siiani, kuigi nad pääslas läbi otsitakse – ning aheldas Harvardi värava külge elusa kana. Just äsja sai juttu puhutud värske vilistlasega, kes kaasaegsemaid meetodeid selgitas. Kursuse pealt leiti kenad plikad, kelle piltidega sotsiaalmeedias libakontod avati. Varsti oligi «sõprade» ringis Harvardi väravavaht, kes oma eraelust üksikasju jagas. Kui siis litter juba mängu oli visatud, piinas publik puurivahti küsimustega tädi Mollyst ja koer Muffinist ning avaldas häälekalt kaastunnet, et järjekordne tütarlaps ta maha jättis. Ajades vaesekese sootuks segadusse. PsyOp missugune!

Samad taktikad on ka sõjaplaneerimisse lekkimas. Psühholoogilised operatsioonid pole muidugi midagi uut. Oli meil ju jaapanlaste Tokyo Rose ja raadiopropaganda, lennukitelt pillutud pamfletid ja CNN Iraagi infoministrit vahendamas. Nüüd siis Instagram? 2012. aasta veebruaris küsisin ma kolumni vormis, millal sotsiaalmeedia presidendi valib. Enamik lugejaid vastas, et ei iial. Tõesti? Nüüd järgmine küsimus: millal sotsmeedia sõdade käiku muutma hakkab?

2019. aasta õppuste raames värbas NATO strateegilise kommunikatsiooni keskus «vastasvõistkonna» uurimaks, kuidas õnnestuks häirida 150 sõdurit. Makstes Vene bottide eest tühised 60 dollarit ja ainult avatud allikatest saadud infoga saadi sõduritelt kätte nii kasutajanimed, telefoninumbrid, meiliaadressid kui identiteedid. Suhtlema meelitati soldatid ka Facebookis ja Instagramis. Kaardistati nende sidemed relvavendadega, kilomeetrise täpsusega tehti kindlaks asukohad, isegi selfid laekusid neilt – relvadega ja puha. Ilmselt usuvad isegi sõdurid, et kui asja Instagramis pole, siis seda polegi.