WSJ: Ja juba tulevadki hinnakontrollid

Tühjad kanaletid 14. jaanuaril 2022 Alexandrias, Virginia osariigis ameeriklasi tervitamas. Foto: SHAWN THEW/EPA

2020. aastal kampaaniat pidades kuulutas Joe Biden, et «see pole Milton Friedmani show enam». Vale! Märtsis 2020 oli rahavaru 16 triljonit, nüüd aga 21,8 triljonit dollarit. Ja ennäe: inflatsioon lendleb 7,9 protsendi peal, tarneketid on pingul, paljud poeriiulid paljad. Friedmani mõttetera, et «inflatsioon on alati ja igal pool rahapoliitiline probleem», paistab ajaproovile vastu pidavat.

Kõige enam hirmutab mind aga see, mida Bideni administratsioon nüüd poliitiliselt peale võib hakata. Hinnakontrollid paistavadki uksele koputavat. Lihtsalt minu kõhutunne? Joe Bideni enda tsitaat 16. märtsist: «Nafta- ja gaasifirmad ei tohiks töökate ameeriklaste arvelt taskuid täita.» Olukorrast riigis, samuti märtsikuus: «Mida rohkem hooldekodusid Wall Streeti firmad üle võtavad, seda kehvemaks kisub seal kvaliteet ja seda kõrgemale kerkivad hinnad. Minu ametiajal see lõpeb.»

Ja kõige suurem süütegu: «Retseptiravimite hinnad langegu. Me maksame Ameerikas sellesama firma sellesama ravimi eest rohkem, kui ükski teine maa maailmas… Retseptiravimite hinnad kaubelgu paika [riiklik tervisekindlustus] Medicare. Veteranidele nad juba panid hinnad paika.» Esmapilgul kõlab kenasti, kuid nagu Tomas Philipson WSJ veergudel osutas, ootab firmasid ees «suisa 95-protsendiline müügimaks, kui nad valitsuse hinnaga ei lepi». Need pole läbirääkimised. Need on hinnakontrollid.