R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Kuidas kaitsta lapsi suurte tehnoloogiafirmade eest

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
Peggy Noonan
, ajakirjanik, WSJ
WSJ: Kuidas kaitsta lapsi suurte tehnoloogiafirmade eest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lapse silmad.
Lapse silmad. Foto: Marko Milivojevic / Pixnio.com
  • Seadusandjail käib see teema üle pea
  • Aga hea algus oleks lihtne vanusepiirang

Ajakirjanikke kutsutakse sageli koosviibimistele, kus erinevate valdkondade eksperdid oma teadmisi jagavad. Tihtilugu kehtib seal Chatham House’i reegel, ehk kuuldust võib kirjutada küll, kuid kõnelejaid otse tsiteerida ei tohi. Sel nädalal sai taas käidud. Ja eriliselt puudutasid mind Suure Tehno teemalised ettekanded. Ja kuna Kongress parasjagu erinevaid eelnõusid kolistab, soovin ma sõnakese kaasa öelda.

Esiteks on loomulikult ilmne, et sotsiaalmeedia saitide miljonitest – parasjagu aktuaalsetest – tahkudest ja aspektidest ei jaga keegi mõhkugi. Küsimusi kerkib ju seinast seina, alates poliitikast (väärinfo, lõhestamine, ideoloogiline kallutatus) ja tehnoloogiast (varjatud andmekogumine) kuni juura (kartellindus, sõnavabadus) ning moraali ja eetikani (sõltuvuse tekitamine, privaatinfo kogumine ja müük, pornograafia) välja. See kõik on nii suur ja keerukas. Isegi Mark Zuckerberg on saba jalge vahel metaversumisse pagenud. Visioon visiooniks, minu meelest on see põgenemiskatse.

Avalikkusse murdis teema tõeliselt läinud sügisel, kui Facebooki lokulööja Frances Haugen Kongressis oma tunnistuse andis. Ta ütles, et Instagram (st Facebook, nüüd Meta) oli oma kahjulikust mõjust laste ja teismeliste vaimsele tervisele täiesti teadlik. Haugenil olid tõendid: sisedokumentidest selgus, kuivõrd kursis oldi firmas uuringutulemustega, et saidi kasutamine tütarlastel enesetapumõtteid ja toitumishäireid toitis. Sajandivahetusel omistas Google endale küll kurjusevastase moto – Don’t be Evil –, kuid isegi sellise elementaarse missiooniga jäi Suur Tehno jänni.

Telli The Wall Street Journali igakuine uudiste ülevaade e-mailile

Liitu uudiskirjaga

Eriti sünge ja sürreaalne oli Haugeni tunnistus seetõttu, et kõik seda juba teadsid. Valdkonna professionaalid teadsid, mõttekodalased ja vaatlejad teadsid. Ja Suur Tehno teadis, et need asjad sõltuvust tekitavad, sest just selleks see kraam kokku keedetigi. Hoolivad vanemad teadsid, nähes oma lapsi telefone «kerimas». Haugen kõneles sõltuvusahelatest, milles meeldimised ja jagamised sõpradele dopamiinilaksu annavad, et nad aga rohkem postitaksid. Nüüd läks asi vähemalt suure kella külge.

Keerukaks teeb Suure Tehno debati see, kuivõrd raske on leida fakte, ja kuidas need faktid pidevalt muutuvad. Läbipaistvust ja paljastusi on hädasti vaja – kui palju andmeid su kohta iga päev kogutakse, kellele seda müüakse, mis eesmärgil? Sotsiaalmeediasaidid ei taha seda öelda ei sulle ega üksteisele. Oma olemuselt on see metsaline segane, sogane ja voolav. Kuidas kontrollida algoritmi? See on kui vulisev jõgi, mis ühtelugu muutub. Ja algoritmid on äriomand. Konstruktiivsed reeglid peaks aga põhinema selgel informatsioonil.

Ma küsisin ühelt kõnelejalt, kas ma saan õigesti aru, et algoritmid on nagu lained, mitte ilmtingimata järjestikused ning erinevas suuruses, lükkamas minu väikest venet sinna ja tänna. Ei, ütles ta: algoritm pole laine, vaid vesi ise. Selle peal sa seiladki. Saidile minnes annad sa teadlikult otsad.

Teine esineja: internetiga seoses räägitakse eraelu puutumatusest… Firmad võtavad info, mille nad sinu kasutajamustritest koguvad, ning müüvad seda sinult luba küsimata eesmärkidel, mis pole päris selged. Niiviisi riivatakse sinu privaatsust. Ja võtame näiteks selle: paljud kaasaskantavad seadmed saadavad signaale, mis kaardistavad su täpse asukoha. Nad teavad, kui sa Hugo Bossi poe juures autost välja astud. Aga asukoht peaks sul oma teada jääma. See on eraelu puutumatuse küsimus, kui keegi selle sult röövib. Sest sa kuulud ju endale. Omandiõiguste mängu toomine teeb asjad selgemaks.

Keegi kõnelejaist ei uskunud, et Kongress asjast piisavalt aru saaks või Suure Tehno ohjeldamiseks midagi asjalikku ja konstruktiivset ette oskaks võtta. Põgus pilk varasematele kuulamistele näitab, kui sügavalt see neil üle pea käib. Paari aasta eest tiriti Suure Tehno suured ninad ju nende ette ning põhimõtteliselt pidanuks nad seal kõvasti grillima ja higistama. Aga ei! Pinniti neid pisiasjade asjus ning lisaks veel meelitati ka, umbes et: Te alustasite garaažist – ainult Ameerikas! Kas Facebook kasutajalt ka tasu küsib? Ei, hr Senaator! Me oleme täiesti tasuta! Miks mu lehekülg vahel hangub? … Paras signaal anti sellega edasi – kaalul oli palju ja Suure Tehno leiutajad jalutasid välja püstipäi, upsakamad kui kunagi varem. Sest nüüd oli neile selge: opositsioon, st nn regulaatorid – ja rahvaesindajad! – olid vaat et teadlikult teadmatuses, ja pealegi pinnapealsed. Iga Washingtoni lobigrupi oli Suur Tehno tööle värvanud, organisatsioonidele ja kandidaatidele heldeid annetusi jaganud.

Eks näis, mis seal Kapitooliumil saama hakkab. Parem, kui Ameerika murelikud vanemad mõistavad, et abiväge ei tule. Ja ohjad enda kätte haaravad.

Üks kõneleja pani ette lihtsa lahenduse, mis vähemalt midagi ära lahendaks ning ülikiiresti avalikkuse üüratu toetuse pälviks.

Kas ei võiks sotsiaalmeediale range vanusepiirangu kehtestada: TikToki, Youtube’i, Instagramiga liitumiseks tuleb olla 18 aastat vana. Miks mitte? Teatud vanuseni ei saa ju alkoholi osta, autot juhtida, hääletada. Kas pole see mitte avalikkuse huvides?

Kui piirang paigas, oleks vanematel märksa suurem meelevald, kui neile «aga teised lapsed tohivad» nina alla määritakse. Lihtne vastus: «Seadus ei luba.»

Kui me teame, et miski asi lastele halba teeb, miks riik siis appi ei võiks tulla? Teoreetikud tsiteeriks siinkohal ehk Milton Friedmani, et ettevõtted peavadki aktsionäridele maksimaalse kasumi tagama. Teenib ju Instagram teismelistele suunatud reklaamidelt ja suunamudijatelt üüratut kasumit. Aga uutmoodi ja veelgi õigem konservatiivne vastus oleks, et heakene küll – aga suurem vastutus on see, et terve põlvkond selle sotsmeediasõltuvusega käest ei läheks, vilava pilguga vaimuhaigeteks.

Lapsepõlve olemus kui selline on sotsiaalmeediaga küllaltki kapitaalselt kihva keeratud. Miks me rahvana seda muuta ei võiks?

Üks esineja jutustas loo sõbrannast, kel on suur pere. Ja kes oma lastel ikka silma peal on hoidnud ja sotsmeedia kasutust piiranud. Kord käis ta lastega toidupoes ja kassapidaja, kes neid silmanurgast jälginud oli, tahtis teada: «Kas nad on teil koduõppel?» Ema polnud küll kindel, mis vaimus see küsimus esitati, kuid ütles: «Jah, on küll. Aga miks te küsite?» «Sest neil on laste silmad,» vastas kassapidaja. Ja mitte see tuhandemeetrine tühipilk, mis pidevast telefonikerimisest tunnistust annab.

Mida kõike seal koosviibimisel ei räägitud… Aga sellega paistsid kõik nõustuvat. Tekkis mõnus sumin.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles