WSJ: Kuidas kaitsta lapsi suurte tehnoloogiafirmade eest

Lapse silmad. Foto: Marko Milivojevic / Pixnio.com

Ajakirjanikke kutsutakse sageli koosviibimistele, kus erinevate valdkondade eksperdid oma teadmisi jagavad. Tihtilugu kehtib seal Chatham House’i reegel, ehk kuuldust võib kirjutada küll, kuid kõnelejaid otse tsiteerida ei tohi. Sel nädalal sai taas käidud. Ja eriliselt puudutasid mind Suure Tehno teemalised ettekanded. Ja kuna Kongress parasjagu erinevaid eelnõusid kolistab, soovin ma sõnakese kaasa öelda.

Esiteks on loomulikult ilmne, et sotsiaalmeedia saitide miljonitest – parasjagu aktuaalsetest – tahkudest ja aspektidest ei jaga keegi mõhkugi. Küsimusi kerkib ju seinast seina, alates poliitikast (väärinfo, lõhestamine, ideoloogiline kallutatus) ja tehnoloogiast (varjatud andmekogumine) kuni juura (kartellindus, sõnavabadus) ning moraali ja eetikani (sõltuvuse tekitamine, privaatinfo kogumine ja müük, pornograafia) välja. See kõik on nii suur ja keerukas. Isegi Mark Zuckerberg on saba jalge vahel metaversumisse pagenud. Visioon visiooniks, minu meelest on see põgenemiskatse.

Avalikkusse murdis teema tõeliselt läinud sügisel, kui Facebooki lokulööja Frances Haugen Kongressis oma tunnistuse andis. Ta ütles, et Instagram (st Facebook, nüüd Meta) oli oma kahjulikust mõjust laste ja teismeliste vaimsele tervisele täiesti teadlik. Haugenil olid tõendid: sisedokumentidest selgus, kuivõrd kursis oldi firmas uuringutulemustega, et saidi kasutamine tütarlastel enesetapumõtteid ja toitumishäireid toitis. Sajandivahetusel omistas Google endale küll kurjusevastase moto – Don’t be Evil –, kuid isegi sellise elementaarse missiooniga jäi Suur Tehno jänni.