R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Euroopa pöördus Vene energia asendamiseks ebatõenäolise allika poole

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
Joe Wallace
, ajakirjanik, WSJ
WSJ: Euroopa pöördus Vene energia asendamiseks ebatõenäolise allika poole
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hmelnõtskõi tuumajaam Ostrogi lähistel 16. veebruaril 2021.
Hmelnõtskõi tuumajaam Ostrogi lähistel 16. veebruaril 2021. Foto: VALENTYN OGIRENKO/REUTERS
  • Rollivahetuse korras võib Euroopa vajada Ukraina abistavat kätt
  • Elanike väljavoolu kiiluvees on Kiievil käepärast ülemäärast elektrit

Talv koputab uksele ja Euroopal on tarvis tuled põlemas hoida. Ajaga võidu jooksev vana kontinent on avastanud ebatõenäolise abiallika – sõjast räsitud Ukraina.

Venemaa gaasikraanide sulgudes annavad Euroopa Liidu liikmed ja Kiiev hagu elektrivõrkude lõpliku ühteliitmise kavale. Tegemist on märkimisväärse pöördega võrreldes sõja avapäevadega, mil Ukraina infrastruktuur Venemaa rünnaku alla sattus ja Ukraina laialdasteks elektrikatkestusteks valmistus.

Nüüdseks on kodumaalt pagenud miljonid ukrainlased ning elektrit on jalaga segada. Ametnike arvates võiks elektrimüügist teenida miljardeid dollareid.

Kiiev ja EL üritavad parasjagu elektriekspordiks kanalit korraldada. Energiakriisis virelevad ettevõtted saaksid ukrainlastelt elektrit esialgu väikestes kogustes, kuid soodsama hinnaga.

Telli The Wall Street Journali igakuine uudiste ülevaade e-mailile

Liitu uudiskirjaga

«Meil on elektrit üle ja naabermaadel on kõigil puha puudus,» ütles riikliku võrguoperaatori Ukrenergo tegevjuht Volodõmõr Kudritski. Pisemate portsude kaupa võiks elektrit Slovakkiasse, Rumeeniasse ja Ungarisse voolama hakata juba juunis või hiljemalt juulis, usub ettevõte.

End Vene ja Valgevene võrkudest lahti haakida ja Euroopaga ühendada on Ukrenergo üritanud pikemat aega. 2017. aastal sai eurooplastega allkirjastatud lepe, milles lõpliku ühildumise tähtpäevaks seati 2023.

Protsess on olnud konarlik. Üldiselt on Euroopa võrguoperaatorid ja liikmesriikide valitsused olnud abivalmid. Küll aga on mainitud muret seoses energiafirmaga DTEK Group, mille omanikeks on miljardär Rinat Ahmetov ja Centrenergo, ütles üks USA ametnik.

DTEKi pressiesindaja toonitas, et kompanii on mitme rahvusvahelise assotsiatsiooni aktiivne liige ning osa Euroopa ärielust. Centrenergo kommentaarisoovile ei vastanud.

Mida kõvemini põrisevad sõjatrummid, seda tempokamalt võrkude sünkroniseerimise kallal toimetatakse. 24. veebruaril – ehk päeval, mil toimus invasioon – ühendas Ukraina end lahti nõukogudeaegsest elektrivõrgust. Tegemist oli etteplaanitud testiga kontrollimaks, kas riik energiasaarena hakkama saaks.

Pärast seda, kui väed üle piiri tulid, otsustas Ukrenergo otsad lahti jättagi. Kolm nädalat hiljem ühendasid Euroopa operaatorid end igaks juhuks Ukrainaga, kartes, et naaber paiskub pimedusse.

Ei paiskunud – ning abi polnudki vaja. Pärast Hersoni ja Aasovi mere tuuleenergiaalade okupeerimist jäi elektrit riigis küll vähemaks ning kannatada sai tuhandete kilomeetrite jagu juhtmeid, kuid veelgi enam vähenes nõudlus – seda nii põgenike väljarände kui tööstustegevuse seiskumise tõttu.

Avastades end külluse keskelt, kiirendas Kudritski läbirääkimisprotsessi Euroopaga, et liitumine lõpule viia ja elektrimüük käima lükata. Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik (ENTSO-E) andis Ukraina elektri importimiseks rohelise tule 7. juulil.

Sellise mastaabiga infrastruktuuriprojektideks kulub tavaliselt aastaid, vahel aastakümme. Ukrenergo ja nende Poola ametivend Polskie Sieci Elektroenergetyczne kavatsevad saada hakkama paari kuuga. Asjasse kaasatud allikate kinnitusel vahendavad kõnelusi Euroopa ametnike ja elektrifirmade vahel USA diplomaadid, kes pakuvad ühtlasi Kiievile tehnilist ja rahalist abi.

Viimastel nädalatel on Ukraina elektrifirmad käivitanud kiirkorras kapremondi, et kohalikud generaatorid saaksid oma elektri teele saata eurooplaste süsteemi destabiliseerimata. Kudritski sõnutsi on insenerid hakanud timmima tuuma-, hüdro- ja fossiiljaamade tarkvara, mis korrigeerib kergeid kõrvalekaldeid 50-hertsisest sagedusest, millel võrk toimib. Ta toonitas, et võrkude sünkroniseerimine on üks keerukamaid operatsioone, mille inimkond iial välja mõelnud.

Töömehed taastavad parasjagu jõude seisvat nõukaaegset elektriliini, mis ühendab omavahel Ukraina läänepoolset Hmelnõtskõi oblastit – kus paikneb kahe gigavatine tuumajaam – ja Poola linna Rzeszów.

Juba ihub Ukraina elektrile hammast Poola naftarafineerija Orleni ja kemikaalitootja Synthose ühisettevõte Orlen Synthos Green Energy, mille tegevjuhi Rafał Kasprówi kinnitusel on siin tegemist kolme plussiga: elekter oleks Poolas toodetust odavam ja rohelisem ning aitaks rahastada Ukraina kaitsevõimet.

Takistusena kõrgub teel pikk ooteaeg seadeldise jaoks nimega staatiline sünkroonkompensaator ehk STATCOM, mis reguleerib pinget. Selliseid tuleks paigaldada mitu ning nende soetamiseks firmadelt General Electric või Siemens kulub projektiga kursis olevate allikate kinnitusel kaks-kolm aastat.

Ukrainat on STATCOMi hangetel nõustanud Ameerika Ühendriikide rahvusvahelise arengukoostöö agentuur (USAID), kinnitasid nii USA ametnik kui ka Ukrenergo pressiesindaja. Mõned ametnikud ja energiasektori tippjuhid eelistaksid alternatiivina stabiliseerida Ukraina võrku akudega.

DTEK tegevjuht Maksim Timtsenko ütles, et kui STATCOMid või akud kord paigas on, võib eksport tasapisi tõusta 1,6 gigavatile päevas (praegu liigub Poolasse ja Moldovasse iga päev umbkaudu 350 megavatti) ning isegi kõrgemale, kui Euroopa suunal rohkem elektriliine taastatakse. «Ukrainast võib saada peamisi puhta energia tarnijaid Euroopa riikidele,» rääkis ta.

Valitsusametnike sõnul võiks Ukraina teenida elektriekspordilt 1,6 miljardit dollarit aastas – arvestades sellega, et Euroopa turuhinnad on Kiievi elektritoomise kuludest kõvasti kõrgemad.

Et Kiievist eurooplaste jaoks oluline energiategija kujuneks, tuleb alistada rida raskusi. Mõned muretsevad, et Ukraina genereerib tuumaelektrit niivõrd odavalt seetõttu, et pole sisse rehkendanud oma jaamade kasutuselt kõrvaldamise kulusid, ütles eeltsiteeritud USA ametnik.

Veel üks võimalik tüliküsimus: Ukraina elektrifirmadele oleks turueeliseks, et erinevalt kolleegidest Euroopa Liidus ei maksa nemad bloki programmilisi süsinikulõivusid.

Ning siis veel sõjariskid. Vene vägede kontrolli all on Euroopa suurim tuumajaam Zaporižžjas – näide sellest, kuivõrd ohtlikes oludes elektri tootmine toimub. Praeguse seisuga saadab jaam elektrit Ukraina võrku, kuid Venemaa võib voolusuunda muuta.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles