R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: G7 fantaasiakohtumisest

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
Joseph C. Sternberg
, kolumnist, WSJ
WSJ: G7 fantaasiakohtumisest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Punase vaiba kokkurullimne G7-kohtumise päädides.
Punase vaiba kokkurullimne G7-kohtumise päädides. Foto: Postimees
  • Sõjarindel on Lääs sõnaselgem
  • Inflatsiooni ja energia aianurgas õilmitsevad illusioonid edasi

Globaalsete tippkohtumiste karussell pöörles sel nädalal hooga. Saksamaal sai kokku Seitsme grupi vestlusring, Hispaanias istus maha NATO. Üritused on sügavuti seotud, kuid G7 seltskond sellist muljet ei jätnud.

Arenenud demokraatiate lõdvavõitu liidus on rahvusarmeed lihas, globaalmajandus aga vereringe. Sõjalist jõudu ei saa säilitada ega kaitsevõimet garanteerida, ilma et majanduslik eluveri vabalt voolaks – kindlustades ressursside reipa ringlemise ning üleüldise kasvu ja õitsengu.

Kahjuks vaevavad demokraatiamaid aga hüpertoonia ja kõrge kolesteroolitase. Kõrgevererõhktõbi ilmneb globaalse inflatsiooni kujul, mis arenenud riikides ja nende vahel majanduslikke ja poliitilisi pingeid krutib. Kolesterooliks on rohepoliitika – veresooned hakkavad lupjuma: Lääne majandusringesse tekivad subsiidiumite ja reeglite klombid, ning järsk hinnatõus või nappus võib viia südamerabanduseni.

Telli The Wall Street Journali igakuine uudiste ülevaade e-mailile

Liitu uudiskirjaga

Mis omakorda ohustab demokraatiamaade julgeolekuhuve. Kuid ikkagi kehitasid G7 toredad tohtrid lihtsalt õlgu. Nende kommünikeest selgub põhimõtteliselt, et «võtke paar aspiriini ja lootke parimat, tuleval aastal näeme».

Aspiriiniks pakutakse vaikusehetke valitseva klassi sõjas fossiilkütustega. Vastumeelselt tunnistasid G7 liidrid, et «praeguse kriisi» valguses võiksid investeeringud maagaasitootmisse marjaks ära kuluda.

«Kriisi» all pidasid nad silmas Vladimir Putini invasiooni Ukrainasse käesoleva aasta veebruaris, mis Lääne sõltuvuse Venemaa ja teiste autokraatiate energiast ja muudestki maavaradest suure luubi alla asetas. Nagu selgub, pole võõrdumine lihtne. Aastakümneid aetud rohepoliitika on töökindlate fossiilkütuste tootmise demokraatiamaades maha surunud, jättes Lääne üha enam ebakindlate taastuvallikate meelevalda. Siit ka siis see värske, kuid esialgu leige entusiasm täiendavate lühiajaliste investeeringute vallas gaasimajandusse.

Muidu aga loodab G7 pere «parimat» ning lõviosa kliimajamast jääb kestma igavesti. Konkreetsemalt: söepõhise elektritootmise etapiviisilist kinnipanekut kinnitati just selsamal hetkel, kui terve rida arenenud riike, sh Saksamaa ja Suurbritannia, seda suurendab. Paratamatu paatosega mainiti taas taastuvenergiat – kuigi piinlikult ilmseks on saanud tõsisasi, et omal jõul see arenenud majandusi välja ei kanna. Salvestustehnoloogia arenguhüppeta tuul ja päike tööstusmajandust ei toida.

Nad loodavad, et süsinikuprii heaolu tehnoloogiad mingil hetkel eksisteerima hakkavad, kui poliitikud vaid piisava tarmukusega rohepööret subsideerivad. Kui seda ei juhtu – või kuni see juhtub –, heidavad vaba maailma valitsejad end alandlikult autokraatide jalge ette, kes taskukohaste fossiilkütuste pärast süümepiinu ei kannata.

Tõve suhtes, mida G7 kõige efektiivsemalt ravida saanuks, ühmati taas, et «aasta pärast näeme». Probleemi ignoreeriti ning sõna i***atsioon esineb kommünikees vaid korra. Ja ka siis vaid selleks, et kõik Ukraina sõja kraesse veeretada. Pettemanööver missugune.

Suhtelisi energia- ja toiduhindu on sõda tõesti ülespoole lükanud. Suurem inflatsioonioht tuleneb aga arenenud maade valitsuste ja keskpankade otsustest pandeemia ajal nõudlust üles pumbata – ja pumpama jäädagi (alles äsja saadi pisut pidama). Nüüd valgub see inflatsioonisõgedus vahetuskurssidesse. Sellised valuutakõikumised, nagu me viimastel kuudel näinud oleme, kaubavahetusele ja investeeringutele ei halasta.

Üks kasulikumaid asju, mis G7 iteratsioonidest iial ilmnenud on, puudutabki just vahetuskursse. Inflatsiooni taltumine ja investeerimisbuumi vallandumine 1980. aastatel poleks sündinud ilma Plaza ja Louvre’i lepeteta dollari stabiliseerimiseks. Aastal 2017 tunnistasid G7 rahandusministrid oma kommünikees, et «vahetuskursside ülemäärased kõikumised ja korratus võivad mõjuda majandus- ja finantsstabiilsusele halvasti». Turgudele saatis see signaali poliitilisest eesmärgist vahetuskursse stabiliseerida, polsterdades poliitikategijate usaldusväärsust.

Samas paistab seegi tarkus haihtuvat. Kui just mitte arvestada seekordset viidet kindlaksjäämisest varasemale lubadusele vältida konkureerivaid devalveerimisi. Praegu on suuremaks ohuks aga valuutade minnalaskmine, mitte manipuleerimine. Ning G7 peaks väljendama järjest konkreetsemalt ja mitte üha ähmasemalt oma tahet võidelda dollari kõrgumise, jeeni kukkumise ning naela ja euro võngetega. Mida kauem sellisel olukorral kesta lastakse, seda keerukamaks majanduspingete majandamine alliansis muutub.

NATO näitas oma üritusel natuke reaalpoliitikat. Rootsi ja Soome kutsuti ametlikult kampa ja juhid võimendasid sõjaliste lubaduste sõnastust. Aga mis on sellest kasu, kui majandused – millega need lubadused kinni tuleks maksta – on takerdunud poliitikute rohefantaasiate ja rahapoliitilise rumaluse rappa. G7 ülesanne oli Saksamaal vaid üks – haarata härjal sarvist. Jäi haaramata.

Saksa kantsler Olaf Scholz tippkohtumise pressikonverentsilt rohelusse jalutamas.
Saksa kantsler Olaf Scholz tippkohtumise pressikonverentsilt rohelusse jalutamas. Foto: CLEMENS BILAN/EPA

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles