2011. aastal perega Havail puhkusel viibides ärkas Tony Fadell unest, hirmuhigi laubal. Üht pilti ei saanud kuidagi silme eest: inimesed rannas, telefonid otsekui pihu külge kleebitud, täiuslikku paradiisiselfit jahtimas – või siis pildikest omaenda joogitopsist.
«Nad ei oska ümbritsevast maailmast mingit rõõmu tunda ja sa mõtled, et mis värk? Mis siin sünnib? Kas me reaalsust enam teistmoodi ei tajugi, kui vaid selle ekraani läbi?» rääkis ta mulle.