R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Kas ettevõtted tohivad töötajaid tehnoloogia abil jälgida?

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
Bart Ziegler
, ajakirjanik
WSJ: Kas ettevõtted tohivad töötajaid tehnoloogia abil jälgida?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Silm
Silm Foto: Adi 290117 / Wikimedia Commons
  • Tööandja võib teada, millal sa sisse logitud oled, mida parasjagu kirjutad
  • Ja analüüsida su näoilmet
  • See kõik tõstatab terve trobikonna tõsiseid küsimusi

Sellest ajast alates, kui kaugtööveski käima läks, on tööandjaid närinud küsimus: kui palju nad seal kodus korda saadavad?

Vastust otsitakse seiretehnoloogiaga, mis näitab ära, millal töötaja arvuti juurest eemaldub, milliseid veebilehti külastab ning kui kaua teatud tarkvara kasutab. Sõltuvalt süsteemist võib ülemus näha, mida trükid, lugeda su meile ning sind sülearvuti kaamera kaudu lausa vaadata.

Üldjoontes mahutakse sellise tegevusega küll seaduse piiresse, kuid töötajad on tagajalgel ja asjatundjad häiritud. Kas tööandjad on läinud liiga kaugele?

Telli The Wall Street Journali uudiste ülevaade e-mailile.

Liitu uudiskirjaga

Meiega istusid asja arutama kolm eksperti: kohtunõustaja John Davisson mittetulunduslikust huvigrupist Electronic Privacy Information Center, kaadriuuringute direktor Brian Kropp konsultatsioonifirmast Gartner ja asepresident John Verdi ettevõtete ja fondide rahastatud mõttekojast Future of Privacy Forum.

Järgnevalt väljavõtteid vestlusest:

«Üsna ehmatav»

WSJ: Kui levinud on tööandjate puhul elektroonilise seiretehnoloogia kasutamine?

KROPP: Enne pandeemiat rakendas mingit liiki töötajate monitooringut umbes 30 protsenti suurematest tööandjatest. Nüüd jälgivad vähemalt mõnda oma töötajat 60 protsenti suurtööandjatest.

DAVISSON: Loomulikult oleks mõningaid nendest inimestest teatud määral jälgitud ka kontoris, kuid see praegune kodudes jälgimise mastaap on üsna ehmatav.

WSJ: Mis liiki seire kõige levinum on?

KROPP: Pandeemia eel oli kõige levinum kaardiga registreerimiste lugemine. Tööandjad tahtsid lihtsalt teada, kes majja saabub ja millal lahkub. Veebiliiklust jälgiti ka.

Pandeemia ajal rakendati rohkem tegevuse jälgimise riistu. Millal inimesed sisse ja millal välja logivad? Rohkem on hakatud analüüsima organisatsioonisiseseid võrgustikke, et paremini mõista, kes kellega koostööd teeb ja kes kellega suhtleb.

Kolmas kasvuvaldkond on töötajate kommunikatsioonile orienteeritud tekstianalüüs, meilid ja Slack (või Teams – toim) kaasa arvatud. Tööandjad tahavad aimu saada, kas töötajad arutavad omavahel tööalaseid ümberkorraldusi, kas nad on hakanud rohkem vestlema välistest faktoritest jne.

Viimane röögatus on näoilmete ja reaktsioonide videoanalüüs koosolekutel, mille alusel katsutakse kindlaks määrata, kes annab oma parima ja kes mitte.

DAVISSON: kaugtöö puhul paistavad kõige levinumad olevat tegevusseire riistad. Sõltuvalt süsteemist võib tööandjal olla võimalik vaadata kuvatõmmiseid töötaja arvutist ning tellida detailseid analüüse tema tegevusest. Mõnes süsteemis on klahvinuhkimise võimekus, samuti võimalus lülitada sisse arvuti mikrofon ja kaamera ning jälgida töötajat nende abil.

VERDI: Brian [Kropp] mainis arvutitegevuse seiret – sisselogimise aeg, rakenduste kasutus jne. Mõnikord on see eriliselt invasiivne ja intensiivne, sisuliselt võivad ülemused virtuaalselt «piiluda üle töötaja õla», pidevalt nende ekraani vahtida. Mõned organisatsioonid käituvad vaoshoitumalt.

WSJ: Milliseid seireviise oleks tööandja seisukohast kõige kergem õigustada?

DAVISSON: Tööandjatel on õigustatud huvi tagada, et töötajad täidaksid oma töökohustusi. Probleem tekib siis, kui tööandja rakendab maksimaalseiret ja kogub andmeid, mis pole tööalaselt põhjendatud, kasutab üleliia invasiivset tehnoloogiat ega anna endale aru, kuidas selline teguviis rikub töötajate eraelu puutumatust ning kahjustab moraali.

Tegevusmonitooringust teadlikud töötajad võivad hakata keskenduma sellele, kuidas töised välja paista, ja mitte tegelikult tulemustele rõhuda.

VERDI: Enamik inimesi saab aru, et organisatsioonidel peab olema teatud seire seaduskuulekuse tagamiseks, kelmuse vältimiseks ja tööohutuse huvides. Finantsasutustel on juba pikemat aega lasunud kohustus töötajate seiret rakendada – tulenevalt regulaatorite nõuetest. Aga iga organisatsioon peab otsustama, milline seiretase on tõhus ja õiglane.

KROPP: Üks asi on legitiimsus, teine aga see, kuidas töötajad ennast tunnevad? Tööandjana tuleb sul töötajate ees algusest peale läbipaistev olla ja selgitada, mis andmeid sa kogud ja mis on selle äriline eesmärk. Ja siis tuleb sul peamisi andmeid oma töötajatega jagada ning selgitada, mis otsuseid sa nende põhjal teed.

Töötajad on üha rohkem valmis seiret aktsepteerima, kui nad teavad, mis sünnib ja miks.

WSJ: Millist liiki jälgimist on kõige keerukam õigustada?

VERDI: Mis kohe pähe tuleb, on tehnoloogiad, mis ei anna lubatud tulemusi, mis kedagi diskrimineerivad või on põhjendamatult salatsevad. Näiteks tõotavad mõned tehnoloogiad määrata näoilmete ja hääletooni analüüsiga inimeste usaldusväärsuse – milles eksperdid aga sügavalt kahtlevad.

KROPP: Ma ei usu, et üks või teine seiremeetod ilmtingimata teistest nahaalsem oleks. Põhiprobleem on see, kui kogutud andmete alusel tehakse otsuseid, mida selliste andmete alusel tegelikult teha ei tohiks.

Üks firma – meie klient – pidi koondama teatud arvu töötajaid. Ja nii nad siis lülitasid oma jälgimistarkvara sisse ja tahtsid põhimõtteliselt lasta lahti inimesed, kes kõige vähem töötunde tegid. Aga see tarkvara näitab ainult seda, millal inimene sisse või välja logib. Aga kuidas jääb nende töötajatega, kes arvuti äärest töö tõttu ära lähevad? Või need, kes ringi jalutavad ja telefonikõnesid teevad?

Mis visuaalset seiret puudutab – kerge on eelarvamuste haneks minna. Erineva kultuuritaustaga inimeste näoilme võib olla niivõrd erinev, mängu tuleb terve rida faktoreid.

DAVISSON: Mina arvan, et näotuvastus või mis tahes biomeetriline seire pole praktiliselt kunagi põhjendatud. Teadusuuringud näitavad järjepidevalt, et näiteks tumeda nahavärvi puhul või puuetega inimeste [tööpanuse] hindamisel on need tööriistad vähemefektiivsed ja vähemtäpsed.

Ma tooksin esile ka tööriistad, mis võimaldavad tööandjal varjatult lülitada sisse töötaja arvuti mikrofoni või kaamera. Tööandja ei tohiks mitte mingil juhul vaadelda salaja töötaja kodu.

Euroopalik lähenemine

WSJ: Aga teisipidi – kas seiretehnoloogiast on töötajatele ka mingisugust kasu?

VERDI: Organisatsioonid võivad kasutada seiret tuvastamaks ahistamist, kui keegi kaebuse esitab. Ja mõned seireliigid aitavad tagada töötajatele võrdseid võimalusi. Töötajate efektiivsust, püüdlikkust ja vilumust on ettevõtted hinnata üritanud juba ammust ajast. Tihti tehakse selliseid üldistusi puuduliku informatsiooni alusel, inimesed on ekslikud. Kui seiretehnoloogia on häälestatud selgetele eesmärkidele ja mõõdikutele, võib see tõsta esile efektiivseid töötajaid, kes muidu varju jääksid või inimlike eelarvamuste küüsi langeksid.

KROPP: Hübriidtöö ja kaugtöö puhul on ülemustel töötajate panust raske hinnata. Üldiselt kalduvad end ise kiitma pigem mehed. Kontorimaailmas kalduvad ülemused seetõttu arvama, et mehed panustavad rohkem. Ja virtuaalmaailmas see probleem vaid võimendub.

Järgmise põlvkonna jälgimistehnika võib ehk aidata heita valgust neile, kes palju ära teevad, aga kõvasti ei kaaguta.

DAVISSON: Mina arvan, et seiretehnoloogia positiivne efekt töötajatele on põhimõtteliselt olematu.

WSJ: Millised on seire seaduslikud piirid? Kas tööandja peab töötajale ütlema, et teda jälgitakse?

DAVISSON: [USA] föderaalseadused üldiselt keelavad tööandjatel inimeste telefonikõnesid pealt kuulata. Mõned osariigid nõuavad, et tööandjad teavitaksid töötajaid sellest, millal ja kuidas neid jälgima hakatakse. Teatud seiretaktikad võivad olla seadusega vastuolus või langeda tööalase diskrimineerimise kategooriasse.

Aga efektiivset kaitset peamiste seiremeetodite eest need seadused ai paku. See on probleem, millega seadusloojad nii föderaalsel kui osariikide tasandil rinda peavad pistma.

VERDI: Maailma mastaabis on olukord üsna erinev. Euroopa Liidu õiguses on töötaja nõusoleku kasutamine seireprotsessiks üldiselt keelatud tulenevalt argumendist, et sellist nõusolekut ei anta vabatahtlikult – on ju kaalul inimese elatis. Euroopa andmekaitse on põhjendamatu tööalase seire kaasustes määranud enam kui 30 miljoni euro ulatuses trahve.

Euroopa seadused pakuvad töötajatele võimalusi järele uurida, kuidas töötaja nende kohta andmeid kogub ja mida nendega ette võtab.

WSJ: Kas seire võib külvata töötajatesse tööandja suhtes kahtlusi või ettevõtet muul moel kahjustada?

DAVISSON: Jaa! Pidev seire võib külvata usaldamatust ja lämmatada tootlikkust – selline mõju on rikkalikult dokumenteeritud. Igat konkreetset seirevormi see ei puuduta, samuti tulevad paljud töötajaid toime kõigele vaatamata. Aga tagasilöögi risk on raudselt olemas.

VERDI: Teravaks võib minna, kui ettevõte töötajaid seirest ei informeeri, ning eriti kui seire tulemused on ebaõiglased ja ebatäpsed.

KROPP: Arvestada tuleks võimaliku mainekahjuga. Kui sa oled suure ettevõtte tegevjuht ja neid tööriistu kuritarvitad – oled sa valmis Kongressi ette kuulamisele ilmuma? Kui tarbijad teada saavad, et sa oma töötajate andmeid kogud ja neid kurjasti ära kasutad, siis kuidas mõjutab see müüginumbreid?

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles