R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Miks energiaüleminek läbi kukub

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
James Freeman
, kolumnist ja toimetaja, WSJ
WSJ: Miks energiaüleminek läbi kukub
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Delegaadid 9. novembril 2021 Glasgow' kliimakonverentsil keskkonnaküsimusi arutamas.
Delegaadid 9. novembril 2021 Glasgow' kliimakonverentsil keskkonnaküsimusi arutamas. Foto: PHIL NOBLE/REUTERS
  • Värske raport rõhutab roheluulude jalustrabavat maksumust

7-tonnine tiivikulaba sulle ehk südaöösel selga lennanud pole, kuid alternatiivenergia veab sind alt nii ehk naa. Faktid ja tunded võivad kliimast kõnelda mida iganes, kuid fossiilkütuseid tuul ja päike ei asenda. Ja aatomitki mitte.

California võib bensiiniautosid keelustada nii sageli kui soovib. Ning kindlasti naudib Bideni administratsioon selle ookeanitäie dollarite laiakslöömist, mis nüüdsest taastuvenergiale on eraldatud. Reaalsus ei kao aga kuhugi.

Tuleval nädalal avaldab mõttekoda Manhattan Institute raporti, milles Mark Mills globaalse rohepöörde «ohtlikud luulud» otsustavalt käsile võtab. Mills heidab pilgu energiaturgudele ja poliitikakujundusele kogu maailmas ja palub lugejatel «pidada silmas, et pärast aastatepikkust hüpertroofilist retoorikat ning triljoneid kulutatud dollareid pole energiamaastik märkimisväärselt muutunud». Ta toob esile:

Telli The Wall Street Journali uudiste ülevaade e-mailile.

Liitu uudiskirjaga

Ikkagi annavad süsivesinikud tsivilisatsioonile vajalikust koguenergiast 84 protsenti, mida on kahe kümnendi tagusest kõigest kaks protsendipunkti vähem. Tuule- ja päikesetehnoloogiad katavad globaalsest energiavajadusest napid 5 protsenti. Elektriautod on maailma naftanõudlusest kärpinud alla 0,5 protsendi.

Seejärel selgitab Mills, miks maailma energiajanu teps mitte väheneda ei kavatse:

Hakatuseks tuleks mainida halastamatut reaalsust: energiat on tarvis kõige jaoks, mida toodetakse, kasvatatakse, kasutatakse või liigutatakse … digiseadmete ja riistvara valmistamiseks – kõige komplekssem massitoodang inimajaloos – kulub kaalu järgi keskeltläbi 100 korda rohkem energiat kui toodete puhul, mis 20. sajandil domineerisid… nutitelefoni tootmiseks läheb peaaegu sama palju energiat, kui külmkapi puhul, kuigi see kaalub 1000 korda rohkem. Nutitelefone toodetakse aastas ligi 10 korda rohkem kui külmikuid. Globaalne nutitelefonitootmine kulutab täna 15 protsenti energiakogusest, mille neelab autotööstus – ehkki auto on nutitelefonist 10 000 korda raskem. Üleilmne Pilv, ühiskonna uusim ja suurim infrastruktuur, neelab tervest Jaapanist rohkem energiat. Ja lisaks loomulikult kõik need elulised energiavajadused, nagu kodude kütmine ja jahutamine, toidutootmine ja kaubatransport.

Süsinikuvabaduse eeskõnelejad ei alahinda ainult tänaseid, vaid ka tulevasi ja tohutult suuremaid energiavajadusi meie maailmas… Ameerikas on sõidukeid peaaegu sama palju nagu inimesi, suuremas osas maailmast aga 20 inimese kohta vähem kui üks. Üle 80 protsendi inimkonnast pole kordagi lennukiga lennanud.

Seejärel võtab ta ette argumendi, nagu oleksid tuul ja päike fossiilkütustega konkurentsivõimeliseks kujunemas:

Väidetel tuule, päikese ja [elektriautode] hinnapariteedist traditsioonilise energia või transpordiviisidega puudub alus. Juba enne energiahindade hiljutist tõusuperioodi kerkisid Saksamaa ja Suurbritannia elektritasud kahe aastakümnega 60–110 protsenti – kusjuures mõlemad maad on elektrivõrgu üleminekuga Ühendriikidest ees. Seesama muster vaatab vastu Austraaliast ja Kanadast, samuti USA osariikidest ja piirkondadest, kus tuule/päikese osakaal kohustuslikus korras kõrgeks on aetud. Üldkokkuvõttes on USA eluasemete elektrikulud viimase 20 aastaga kerkinud. Kuid need kulud oleksid pidanud langema, arvestades maagaasi ja söe hindade sügavat sukeldumist – ja need kaks andsid kõnealusel perioodil ligi 70 protsenti elektrist. Kuid selle asemel on hinnad hoopis üles lükatud tuule/päikeseenergia ülekandeks vajaliku infrastruktuuri ehitamisega, mida muidu vaja poleks olnud. Teiseks hinnatõusu teguriks on olnud tulede põlemas hoidmise kulud, mis tulenevad vajadusest traditsioonilised elektrijaamad tuulevaikuse ja pilves ilmade puhuks valmis hoida (nagu varuauto parklas, paak igaks juhuks täis). Sisuliselt on niiviisi raisatud raha kahele paralleelsele võrgule.

Ning siia pole veel sisse arvestatud varjatud toetusi, mis alternatiivenergia odavamaks muutmise nimel maksumaksjailt kooriti. Kui viimase kahekümne aasta biokütuste, tuule ja päikese subsiidiumid kokku lüüa, läheneb summa 5 triljonile dollarile – et tarnida 5 protsenti globaalsest energiast.

Olgu eesmärgiks siis eluaseme jahutamine, terase kuumutamine või andmekeskuse käimas hoidmine, ikka on inseneride ülesandeks olnud leida odavaim võimalus energia pakkumiseks just siis, kui seda vaja on, ning arvestades vältimatult varieeruvat nõudlust keset alati ettetulevaid loodusnähtusi ning tarnekettide ja masinate tõrkeid. Naftat, gaasi, sütt ning isegi puid ja vett on lihtne väga suurtes kogustes ja väga odavalt ladustada, elektrit aga mitte. Seetõttu tagatakse võrgumastaapi elekter turbiinidega, mille vajadusel käima saab panna ja mis kasutavad suurtes kogustes primaarseid energiaressursse (nagu gaas, süsi ja voolav vesi), mida on lihtne ja odav ladustada. Praegu iseloomustavad sellised parameetrid enam 80 protsenti USA elektritootmisest ning üle 90 protsendi transpordist. Keskeltläbi on Ühendriikidel varuks ühe-kahe kuu jagu igat liiki süsivesinikke. Sellised üüratud tagavarad on võimalikud seetõttu, et ühe barreli nafta või gaasi energiaekvivalendi ladustamine maksab alla dollari kuus. Söe ladustamine on veelgi odavam. Niiviisi õnnestus inseneridel läinud sajandiga tõeline vägitükk korda saata – ehitada üleriigiline elektrivõrkude kogum, mis praktiliselt kõik käimas hoiab, kuid kulutab sisemajanduse kogutoodangust (SKT) alla 3 protsendi.

Elektri enda – ehk tuule/päikesetehnika toodangu – salvestamine on aga paljupasundatud akurevolutsioonist hoolimata hirmkallis. Nobeli preemiaaga pärjatud liitiumaku on energia salvestamisel kaaluühiku kohta pliiakust 400 protsenti etem (mis on autode puhul kriitiline). Ühtlasi on liitiumaku hind viimase kahe kümnendiga enam kui kümnekordselt kukkunud. Aga ikkagi maksab ühe naftabarreli energiaekvivalendi salvestamine liitiumakudega vähemalt 30 dollarit. Juba ainuüksi see, kvootidest ja subsiidiumitest rääkimata, selgitab meile, miks akud võrgumastaapidest kõneledes isegi mõnepäevaseks salvestuseks arvesse ei tule, nädalatest rääkimata.

President Joe Biden selliseid selgitusi ilmselt ei kuula ega pruugi neist ju arugi saada. Aga ega reaalsus seepärast kusagile kao.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles