R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Putin võtab sõjategevuse eskaleerimisega suure riski

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
Alan Cullison
, ajakirjanik, WSJ
WSJ: Putin võtab sõjategevuse eskaleerimisega suure riski
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Venemaa president Vladimir Putin.
Venemaa president Vladimir Putin. Foto: Dmitry Astakhov

Vladimir Putini plaan tuua mobilisatsiooniga Ukraina sõtta pööre võib saada talle endale saatuslikuks, ütlevad analüütikud.

Moskvas tähistati suurejooneliselt hetke, kui president Vladimir Putin kuulutas välja Venemaa okupeeritud Ukraina territooriumi liitmise Venemaaga.

Putin tahtis, et pidustused, mis hõlmavad rahvakogunemisi ja kontserte, oleksid sama grandioossed nagu siis, kui Venemaa kaheksa aastat tagasi okupeeris Krimmi ja seda tähistati Putini juhtimisel Kremlis Püha Georgi keiserlikult pompöösses saalis.

Erinevus on selles, et Krimmi kiire ja peaaegu veretu anastamine 2014. aastal tegi Putini venelaste silmis ebajumalaks, kuid praegu valitseb reaalne oht, et Putini otsus kuulutada välja mobilisatsioon ja sõjategevuse eskaleerimine võib saada Putinile endale saatuslikuks, ütlevad poliitikateadlased.

Ukraina okupeeritud osa liitmine Venemaaga on Putini meeleheitlik käik sõjas, mida Venemaa on juba kaotamas, ja jätab Putinile endale järjest vähem valikuid.

Lisaks kontrollib Venemaa ainult osaliselt tema poolt annekteeritud Ukraina territooriumeid, samas kui Ukraina väed on viimasel ajal vabastanud okupantide käest suuri Ukraina alasid. Selleks, et tuua sõjas pööre, lasi Putin mobiliseerida umbes 300 000 meest ja saata nad rindele, ehkki nende sõjaline väljaõpe on enam kui küsitav. Mõnes mõttes on Putin pannud kõik mängu, sest mobilisatsiooni laiendamine oleks rahva seas väga ebapopulaarne.

Marurahvuslikud Vene poliitikud nõuavad, et Putin kuulutaks välja sõjaseisukorra, viiks riigi majanduse sõjarežiimile, sulgeks riigipiirid, et peatada parimas eas noorte meeste väljavool Venemaalt, ja võib-olla kehtestaks teatud piirangud Venemaal elavatele välismaa kodanikele.

Reedel kirjutas Putin Kremlis Püha Georgi saalis toimuval tseremoonial alla dekreedile, millega muudetakse Venemaa okupeeritud neli piirkonda ametlikult Venemaa osaks. Järgmisel nädalal peaks Venemaa okupeeritud Ukraina alade annekteerimisele lööma oma kummitempli ka Venemaa Riigiduuma ülemkoda.

Erinevalt 2014. aastast on praegused pidustused eellöögiks verisele ja raskele talvele. Samas kui Krimm hõivati kiiresti ja veretult, on käesoleva aasta veebruarist vallandunud sõjas lääne analüütikute hinnangul Moskva kaotanud juba vähemalt 80 000 meest.

Kaotustele elavjõus tuleb kindlasti lisa, sest Venemaa ei ole suutnud pidurdada Ukraina armee pealetungi ja võita tagasi Ukraina poolt viimastel nädalatel vabastatud territooriume.

Putini väljakuulutatud mobilisatsioon on juba tekitanud proteste nii Venemaa rahvusvähemuste kui ka töölisklassi hulgas, sest on jätnud suhteliselt puutumata erikohtlemist nautiva Moskva ja Peterburi keskklassi. Lisaks on ühe nädalaga alates mobilisatsiooni väljakuulutamisest lahkunud Venemaalt juba üle 100 000 inimese. Kokku on alates selle aasta veebruarist Venemaalt põgenenud mitusada tuhat inimest.

Seni ei ole riigi juhid väljarände pärast väga mures olnud. Näiteks Venemaa valimiskomisjoni juht Ella Pamfilova võrdles riigist lahkunuid laevalt põgenevate rottidega. Ilma nendeta «ongi laev kergem,» kirjutas ta valimiskomisjoni Telegrami-kanalil.

Venemaa Riigiduuma juht Vjatšeslav Volodin ütles, et lahkujad on argpüksid, «kes pole veel püssirohu lõhna tundnud, kuid on end juba voodi alla peitnud.» Ta tegi ettepaneku, et autod, mis lahkujad on piiri kiirema ületamise huvides jätnud Venemaale, tuleks konfiskeerida ja annetada Ukrainas võitlevate Vene sõdurite peredele.

Carnegie mõttekoja analüütik Andrei Kolesnikov ütles, et annekteerimisele pühendatud pidustused loovad illusiooni, et Venemaal on kõik pealtnäha hästi. Tegelikult köeb pinna all suur mure Putini valitud suuna pärast, ütleb ta.

«Praegu ei ole tunda sellist patriotismi ja rõõmu, nagu oli siis, kui ilma ühegi lasuta hõivas Venemaa sellise kultuuriliselt ja ajalooliselt tähtsa ala nagu Krimmi,» ütles ta. «Nüüdne annekteerimine on tulnud veresauna hinnaga. Putin tahab jagada vastutust sõja eest Vene rahvaga.»

Ehkki Venemaal tehtud küsitlused näitasid, et mobilisatsioon oleks venelaste seas väga ebapopulaarne, ei olnud Putinil tegelikult valikut, sest Vene armee on lahinguväljal kandnud väga suuri kaotusi. Riigitelevisioon, mis varem sel kuul teatas, et vähendab Ukraina sõjasündmuste kajastamist, näitab nüüd jälle videoklippe võidukast Vene armeest ja mobiliseerimispunktidest, kus töötavad vabatahtlikena noored mehed.

Mobilisatsiooni eest on Putin juba saanud kiita Venemaa marurahvuslastelt. Viimased tahavad nüüd, et Venemaa suunaks veel rohkem ressursse sõjategevuseks, öeldes, et laialdane mobilisatsioon vähendaks ühiskonnas valitsevat lõhet.

«Kui on sõda, siis selles osalevad kõik – miljardärid, vaesed, väikelinnade elanikud, linnarahvas, teadlased, kodutud, president, presidendi pere ja minu enda pere,» kirjutas natsionalistliku ajalehe Zavtra toimetaja Alexander Prohhanov möödunud nädalal.

Prohhanov ei vastanud talle saadetud päringule.

«Tuleks mobiliseerida kogu riik, et seada seeläbi jalule õiglus,» ütleb Prohhanov, kes leiab, et Nõukogude Liidu lagunemine oli suur viga ja toob eeskujuks Põhja-Koread.

Vene Riigiduuma mõjukad liikmed on viimasel ajal nõudnud Venemaa piiride sulgemist, kuid Kremli ametnikud saadavad selles osas vastukäivaid signaale.

Eelmisel nädalal peetud kõnes nimetas Putin toimuvat osaliseks mobilisatsiooniks, mis hõlmab ainult veterane ja reservväelasi. Sellest hoolimata on läinud liikvele spekulatsioonid peatsest üldmobilisatsioonist, mis muudaks majanduse sõjatööstuseks, annaks riigile õiguse nõuda, et ettevõtted aitaksid sõjaväge varustada ja kohustaks tööandjaid saatma ametivõimudele nende töötajate nimed, kes on sõdimiseks kõlblikud.

Mobilisatsiooni pooldavad ka Venemaa Kremli-meelsed välispoliitikakujundajad. Sel nädalal avaldatud intervjuus ütles Venemaa välis- ja kaitsepoliitikanõukogu juht Sergei Karaganov, et Venemaa võitleb Ukrainas oma eksistentsi eest.

Putin ise on korduvalt vihjanud sellele, et Venemaa võib kasutada tuumarelva, et kaitsta end USA ja Ukraina teiste liitlaste agressiooni eest. Oma intervjuus ütles Karaganov, et kui Venemaa ründaks tuumapommiga mõnda Poola väikelinna, siis USA ei vastaks Venemaa vastu samaga.

«Selleks, et USA vastaks Venemaa piiratud tuumalöögile omapoolse tuumarünnakuga, peaks Valges Majas istuv president olema hullumeelne,» ütles Karaganov ajakirjale Profile antud intervjuus. «Või siis inimene, kes vihkab Ameerikat ja on valmis näiteks Poznani pärast Bostoni ohvriks tooma.»

Bideni administratsiooni ametnike kinnitusel on USA hoiatanud Venemaad, et kui Venemaa kasutab Ukrainas tuumarelva, siis on selle tagajärjed Venemaale katastroofilised.

Uuringud näitavad, et venelased ei põle soovist minna Venemaa eest Ukrainasse sõdima. Repressiivorganid surusid kiiresti maha avalikud sõjavastased protestid, nagu ka viimasel nädalal mobilisatsiooni vastu suunatud meeleavaldused.

Kodanikurühmad, mis ühendavad rahulolematuid sõjaväelasi või aitavad venelastel mobilisatsioonist kõrvale hoiduda, on Putini tohutu julgeolekuaparaat samuti ajanud põranda alla. Riik kardab, et kui sõda Ukrainas venima jääb, võivad need Putini valitsemisega rahulolematud kodanikurühmad ühineda.

Putin on pikka aega väitnud, et Ukraina piirid on Nõukogude Liidu aegne jäänuk ja et Ukraina on ajalooliselt Venemaa lahutamatu osa. Et õigustada Ukrainale kallaletungimist, avaldas ta möödunud aastal pika traktaadi, väites, et Ukraina ei ole kunagi olnud iseseisev riik ja et Ukrainal pole oma kultuuri ega keelt.

Ehkki Putin on neidsamu argumente korranud televisioonis ja intervjuudes, pole selge, et neid seisukohti jagaksid temaga paljud venelased või isegi Kremli eliit, ütles välissuhete ekspert Thomas Graham.

Graham ütleb, et vaimustuse puudumine venelaste seas töötab Putini sõjamasinale vastu. «Ajalugu on näidanud, et venelased suudavad väga edukalt kaitsta oma territooriumi agressori eest,» ütleb Graham. «Hoopis teine asi on sõdida väljaspool Venemaa piire. Kas see on väärt lahingus langemist? Paljudele venelastele ei lähe korda väide, et Ukraina on ajalooliselt osa Venemaast.»

Inglise keelest tõlkinud Toomas Hõbemägi

Märksõnad
Tagasi üles