R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Briti finantskatastroof on hoiatuseks kogu maailmale

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
James Mackintosh
, kolumnist, WSJ
WSJ: Briti finantskatastroof on hoiatuseks kogu maailmale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Vaade Briti keskpangale ja Londoni finantskvartalile 28. septembril 2022.
Vaade Briti keskpangale ja Londoni finantskvartalile 28. septembril 2022. Foto: Hannah McKay/REUTERS
  • Londoni kriis on eelvaade võimalikest ohtudest sel kõrge inflatsiooni ja tõusvate intresside ajastul

Suurbritannia finantssüsteemi ähvardab poliitika, inflatsiooni ja kõrguvate inflatsioonimäärade toksiline segu, mis raputab globaalturge ning hoiatab kõiki valitsusi uue majandusajastu ohtude eest.

Natuke rohkem kui nädal tagasi teostas brittide värske valitsus üllatusliku maksukärpe, ajades investorid ärevile riigi fiskaalse usaldusväärsuse pärast ning andis hoobi nii naelsterlingile kui ka Briti riigivõlakirjaturule.

Superlatiive on turukajastustes jalaga segada, kuid möödunud nädala mürgel oli ikka eriline küll. Metsikult kõikus nael, nelja päevaga kaotasid kolmandiku oma väärtusest pikima ehk 50-aastase tähtajaga Briti võlakirjad. Seejärel sooritasid nood enam kui veerandise päevahüppe, kui keskpank kriisikorras võlakirju ostma sööstis, et pensionifondid neid sundmüüki ei paneks. Konteksti huvides: viimane suurim nelja-päeva-kukkumine oli poole väiksem, ning pirakaim päevane kosumine vaid 15 protsenti. Ja mõlemad leidsid aset olukorras, kus majandus pandeemiapaanikas lukku keerati.

Kõikumised olid niivõrd kõvad, et lükkasid üles nii dollari kui USA riigivõlakirjade tootlused, räsides samal ajal aktsiaid ja toormehindu. Karuturg kukkus sügavamale koopasse.

Loomulikult on Londoni mõju maailmaturgudele tihtilugu ebaproportsionaalselt suur – on ju tegemist juhtiva finantskeskuse ning globaalsete investorite peamise peakorteriga, ühtlasi on dollar/nael tähtsuselt kolmas omavahel kaubeldav valuutapaar maailmas ning nende kurss seega kaalukas. Siiski on mure oma olemuselt sügavam: äkki annab Suurbritannia märku hädaohust teistelgi arenenud turgudel.

Vilkuvaid ohutulesid on kolm. Esimene puudutab lähitulevikku: kas saareriik on erijuhtum – või võlakirjavalvurite (ehk pillavaid valitsusi kõrgemate laenamiskuludega karistavate investorite) esimene ohver? Pikemas perspektiivis: kas Ühendkuningriik läheb taas ekstreemset, lõdvema rahanduspoliitika ja seetõttu suurema inflatsioonisurve teed, pannes paika uue normaalsuse?

Ja lõppeks: vanasti tavatseti öelda, et Föderaalreserv kergitab määrasid seni, kuni miski üles ütleb. Antud juhul seisneb nende roll selles, et oluliselt tugevamate tõstetega tiivustati dollarit, nuheldes naela ning kergitades globaalseid intressimäärasid veel enne, kui brittide maksukärped müügilaine vallandasid. Nii et miski ütles nüüd üles ning see miski ei pruugi jääda viimaseks.

Pärast turgude jubedat reaktsiooni jäi peaminister Liz Truss päevadeks vakka ning tegi seejärel suu lahti vaid selleks, et Briti varade põrumist üleilmsete teguritega põhjendada.

Et lühiperspektiivist sotti saada, tuleb esmalt mõista, mis viltu läks. Päästikule vajutas valitsuse ettearvamatu ja rahastamata maksukärbe suurusjärgus 1,8 protsenti aastasest sisemajanduse kogutoodangust (SKT), millest kõige suuremat kasu lõikavad jõukad. Tervikpilti arvestades pole summa teab mis suur. Niivõrd võimas pauk käis aga laiema konteksti tõttu: lendu läinud intressimäärad, suur riigivõlg, niru kommunikatsioon ning riigiasutuste usaldusväärsuse allakäik. Ning enamik neist probleemidest puudutavad tervet arenenud maailma – kus rohkem, kus veidi vähem.

Intressimäärad on üleval praktiliselt igal pool ja investorid seepärast tagajalgadel. Majanduse virgutamiseks laenu võtmine olukorras, kus inflatsiooniprotsent on kahekohaline ning keskpank piduri panemiseks määrasid kergitab, tekitab rahandus- ja rahapoliitika vahelise vastasseisu. Ning Briti keskpank peab siis pingutama veelgi enam. Euroopa on läinud suurema kulutamise, mitte madalama maksustamise teed. Nende 750 miljardi euro paksune «järgmise põlvkonna» stiimulipakett on alles hoogu sisse saamas.

USA on stiimuliliialdustest taandumas – pärast seda, kui mullused megatoetused inflatsiooni hulluks ajasid ja Senat president Joe Bideni Build Back Better plaanidele vee peale tõmbas. Osaliselt peitub BBB nüüd eelarveliselt vaoshoitumas «inflatsiooni vähendamise» seaduses (Inflation Reduction Act).

Suurbritanniat ootas hüppeline võlakasv niigi, seda tänu majapidamiste ja ettevõtete plaanitavatele energiatoetustele suurusjärgus 150 miljardit naela (ehk 167 miljardit dollarit). Mis oli suurim toetussumma Euroopas seni, kui Saksamaa selle läinud neljapäeval üle trumpas – summaga, mis moodustab 6,5 protsenti Briti SKTst. Stiimul turgusid siiski ei morjendanud, kuna tegemist oleks ühekordse ettevõtmisega energiasõja tõttu Venemaaga. Maksukärped ja sellest tulenev riigisissetulekute langus on aga plaanitud permanentseks, ning siit ka müügipalavik.

Hullemaks ajab võlaolukorra tõsiasi, et jooksevkonto tohutu puudujäägi tõttu tuleb Suurbritannial laenata võõramaalastelt. Samal ajal on nad jäänud truuks arenenud turgude tavale võtta laenu omaenda valuutas. Et võlausaldamise huvi välismaal süveneks, peab langema valuuta või kerkima intress – ning läinud nädalal oli vaja lausa mõlemat.

Maksukärbete kommunikatsioon oli tõeliselt kohutav. Meetme mõju riigirahandusele otsustas valitsus mitte selgitada, rõhutades ainult kiirema majanduskasvu ambitsioone. Millega analüütikud ja investorid aga rahule ei jäänud. Pärast turgude jubedat reaktsiooni jäi peaminister Liz Truss päevadeks vakka ning tegi seejärel suu lahti vaid selleks, et Briti varade põrumist üleilmsete teguritega põhjendada. Selle eitamine, mida iga investor näha võib, pole just parim südamete võtmise strateegia.

Pikemas perspektiivis paistab vastus olema selgem: jah, inflatsioonisurved hakkavad kasvama kõikjal. Britannia oli 2008/2009 aastate finantskriisi järgse pikaleveninud stagnatsiooni musternäidis, mil kasv väga madalatest intressimääradest hoolimata vindus. Teiste suurmajandustega võrreldes läks Suurbritannia kasinusega kaugemale, kärpis kulutusi ja ajas väga karmi rahanduspoliitikat, mida keskpank siis rekordmadalate määradega tasa teha üritas. Truss, kes end omaaegse maksulangetajast peaministri Margaret Thatcheriga kõrvutada armastab, võib end lõppkokkuvõttes vastupidisest olukorrast avastada, olles sunnitud riigirahandust pikemaks ajaks lõdvendama – mis omakorda sootuks kõrgemad intressimäärad kaasa toob.

Veel hiljuti mõtlesid turud teisiti ja arvestasid üleilmse ülimalt madalate intressimääradega nagu finantskriisi kiiluvees. Inflatsioonisurved küll kasvasid, kuid neid peeti mööduvaks. Viimase paari kuuga on mõtteviisis toimunud nihe. USA pikaajaliste ja inflatsiooni vastu kindlustatud võlakirjade tootlused tõusevad tormiliselt, sest investorid usuvad nüüd, et surved ei vähene ning keskpankadel tuleb intressimäärasid kõrgel hoida veel kaua.

«Taas tulevad mängu tundmatud tundmatud,» sõnastas olukorra Goldman Sachsi vanemanalüütik Jan Hatzius. «Selliseid salaasju võib olla veel.»

Turgudel tuleb olla äärmiselt tähelepanelik. Kui tagasi tuleksid «normaalsed» ehk supermadalad määrad, saaks suuri kasumeid lõigata USA riigivõlakirjadelt ja kasvuaktsiatelt (nagu Suur Tehno). Tulevik täis tõusvaid inflatsioonisurveid ja kerkivaid intressimäärasid tõotab aga tuuseldada nii võlakirju kui kasvuaktsiaid. Sulaselgeks võidumeheks saaks siis sularaha ning aktsiaturu kontekstis läheks suhteliselt hästi odavatel «väärtusaktsiatel».

Kõige süngema stsenaariumi järgi pole Britannia muud, kui kõrgete määrade esimene suurem ohver. Finantsvaevusi on Föderaalreservi pistrikutsüklid tekitanud varemgi. Kõige markantsemana tulebki meelde globaalne võlakriis, mille vallandas riskilaenude raksatus aastal 2007. Kuid mainimata ei saa jätta ka järjestikusi kriise tärkavatel turgudel ja USA riskifondi Long-Term Capital Management lõhkemist (1998). Kui hõlpraha kaob, läheb elu hapuks.

Kui hapuks? Seda on alati raske ennustada, kuna varjatud riske me ju lihtsalt ei tea. Pangad on paremas vormis kui aastal 2007, kuid nüüd tuli Briti keskpangal päästa püüdlikult kaitstud pensionifondid – ilmatu igav sektor, mille kokkuvarisemise võimalust keegi vaevalt unes nägi.

«Taas tulevad mängu tundmatud tundmatud,» sõnastas olukorra Goldman Sachsi vanemanalüütik Jan Hatzius. «Selliseid salaasju võib olla veel.»

Aastale 2007 leiab end mõtlemas ka kunagine USA rahandusminister ja Harvardi professor Larry Summers.

Maavärinat veel pole, kuid teatud «tõukeid on tunda küll», ütles Summers.

Äkki jäävad suuremad seismilised sündmused siiski ära ja Suurbritannia värin piirdub kergemate kahjustustega. Täpselt britipäraseid probleeme mujal praegi ei esine ning teised poliitikud turgusid sedaviisi ärritada söandanud pole. Finantskriisi kategooria raputust mina isiklikult ei oota. Aga ajad on rasked, pilved kogunevad ja vähemalt paar pisemat kriisi lahvatab lähiaastail ikka. Ja keskpankade päästeoperatsioone tuleb tõenäoliselt veel.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles