R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Putini tuumaähvardus on reaalne

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
Walter Russell Mead
, kolumnist, WSJ
WSJ: Putini tuumaähvardus on reaalne
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Vladimir Putin Moskvas rahva ees 30. septembril 2022.
Vladimir Putin Moskvas rahva ees 30. septembril 2022. Foto: SERGEI KARPUKHIN/AP
  • Konflikt ei puuduta ainult Ukrainat
  • Globaalne sõda käib tal USA juhitud ilmakorraga

Venemaa viletsasti valmistunud, varustatud ja juhitud väehulgad võivad Ukraina lahingutandreil küll taanduda, kuid laiema konflikti lahvatamise oht kasvab. Oma sõjaliste positsioonide nõrgenemisele on Vladimir Putin vastanud nelja oblasti «annekteerimisega» ning andnud teada, et tegelikult on tegemist lahinguga Venemaa ellujäämise eest, mistõttu on lajatatud lauale ka tuumalöögi kaart. Läänele pole need arengud ning sündmused Läänemere gaasitorude ümber loomulikult märkamatuks jäänud. Valge Maja julgeolekunõunik Jake Sullivan on hoiatanud Venemaa vägesid tuumarelva kasutamise korral katastroofiliste tagajärgede eest ning sedasama kordas pühapäeva hommikul kajana ka NATO peasekretär Jens Stoltenberg.

Ohtlikku olukorda ohjata üritades – taolist teravust pole nähtud alates 1962. aasta Kuuba kriisist – tuleb Bideni administratsioonil vaadelda maailma läbi Putini silmade. Üksnes siis saavad nad aru, kuivõrd tõsiselt taolist mõõgatäristamist võtta tuleks, ning kuidas sellele korrektselt reageerida.

Juba George W. Bushist peale on USA presidendid Putini ameerikavastasuse sügavuse suhtes küll lihtsameelsust üles näidanud, kuid ometigi pole Vene liidrit ju raske mõista. Pealegi ei tee too oma agendast mitte mingisugust saladust. Tema reedene annekteerimiskõne on iga Ameerika poliitikakujundaja kohustuslik lugemine.

Tänapäevast globaalpoliitikat võtab Putin kui võitlust kiskjaliku ja võimutseva Läänega, kelle arrogantsusele ja ekspluatatsioonile ülejäänud maailm vastu seista katsub. Lääs on küüniline ja silmakirjalik ning nende «liberaalsed väärtused» võltsid. Võrdsete koalitsioonist Lääne puhul rääkida ei saa: see seisneb «kurjade anglosakside» domineerimises eurooplaste ja Jaapani üle. Sellist USA juhitud ilmasüsteemi peab Putin Briti impeeriumi võimupärijaks, anglosakse ehk ingliskeelset seltskonda süüdistab ta paljudes pahategudes alates Atlandi-ülesest orjakaubandusest kuni Euroopa imperialismi ja tuumarelva rakendamiseni teises maailmajas.

Taoline rünnak «anglosaksi» ahnuse pihta pole pärit Putini sulest. Briti ja Ameerika liberaalse kapitalismi ja geopoliitilise võimu vastu on niiviisi väljendutud aastasadu. Pikki lõike kõnest võinuks esitada Napoleon. Samalaadset kriitikat on kõlanud ülimalt erinevate figuuride suust, nagu keiser Wilhelm II, Adolf Hitler, Jossif Stalin, Jaapani imperaator Hideki Tojo, Iraani ajatolla Rūḩollāh Khomeynī, Osama bin Laden jt. Versioone võib kuulda kolledžites ja kampustes, silmapaistvat rolli mängib mõtteviis paljude postkoloniaalmaade intellektuaalses ja kultuurilises elus ning tiivustab liikumisi kõikjal maailmas.

Putin ammutab materjali laialt levinud pahameelest liberaalse Lääne peale ning jõuab seeläbi mõttehoovusteni Venemaal ja mujal – ning üle tavaideoloogiliste piiride. NSV Liidu järele nostalgitsevad venelased leiavad ühise keele kaasmaalastega, kes tsaariaega taga õhkavad. Õigeusklikel on pidepunkte läänevastaste islamistidega. Samast lauluraamatust võiksid viisi üles võtta nii fašistid kui ka kommunistid. Meelepärane on see nii ebaliberaalsele viiendale kolonnile Läänes kui ka rahvastele Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Aasias, kes läänlaste varakuse ja võimukuse pideva pikenemise peale pahased on. Globaalse rinde rajamine Lääne, eriliselt aga Ameerika võimu vastu on Vene ja Hiina välispoliitikas kesksel kohal.

Võimule tõusmisest alates on Putin tundnud frustratsiooni, et Venemaa üüratu tuumaarsenal poliitiliseks mõjuvõimuks konverteerimata jõude istub.

Putini ameerikavastasuses on Venemaal eriline roll. «Lubage tuletada teile meelde, et minevikus on maailmavalitsemise ambitsioonid korduvalt kildudeks lennanud vastu meie rahva vaprust ja visadust,» kõneles Putin kuulajaskonnale Kremlis. Sellest vaatevinklist on Venemaa kogu maailma kindlus ja varjupaik Lääne agressiivsuse ja dominantsuse eest. Ning lahing Ukraina pärast on oluline etapp tagamaks, et Venemaa oma ajaloolist missiooni jätkata ja Lääne võimuambitsioone kammitseda võiks.

Bideni administratsioon ei tohi unustada, et Putini jaoks on lahing Ukraina pärast vaid üks osa globaalsest sõjast Ameerika juhitud maailmakorra vastu. Ja kuigi tal Ukrainas viletsalt läheb, on globaalpilt palju julgustavam. NATO on küll tugevnenud ja valmis Soome ja Rootsi võrra ka laienema, kuid pandeemiaga niigi põntsu saanud globaalkord on tänavu tõeline peksupoiss olnud. Vähemalt osaliselt on finantsturgude tormi taga Putini sõda. Euroopat kimbutab kohutav kombinatsioon kahekohalisest inflatsioonist ja kõrgetest kütusehindadest, mis elulised ja energiamahukad tööstused jõuetuks jätavad. Lähis-Idas, Ladina-Ameerikas ja Aafrikas ähvardavad tõusvad toidu-, kütuse- ja väetisehinnad suurte sotsiaalsete kannatuste ja poliitiliste rahutustega. Putinil on igati alust arvata, et Lääne sidusus selliste hädade keskel lõpuks käriseb.

Tuumaähvardused Ukraina aadressil edendavad ühtviisi nii Putini sealseid eesmärke kui ka laiemat kampaaniat USA juhitud ilmakorra vastu. Ta loodab, et tuumarelvad võivad kallutada olukorda lahinguväljadel, ning et tuumasõja kartus sunnib Washingtoni tõmbama koomale militaartoetust Kiievile. Euroopa võiks aga lõheneda leerideks, kus üks iga hinna eest rahu tahab, Venemaale lähemal paiknevad valitsused aga šantaaži vastu veelgi sõnakamaks muutuvad.

Üks konks on siin aga veel. Võimule tõusmisest alates on Putin tundnud frustratsiooni, et Venemaa üüratu tuumaarsenal poliitiliseks mõjuvõimuks konverteerimata jõude istub. Nõukogude Liidust tegid tuumarelvad superjõu ning Putin tahab taolist staatust tagasi. Kui tal õnnestuks Läänelt tuumašantaažiga tõsiseid järeleandmisi välja pressida, oleks maailmaareenil NSV Liidu kingadesse astumine suure sammu võrra lähemal.

Bideni administratsioonile siit midagi meeldivat ei kõla. Kiievi kontekstis tuumašantaažile alistumine annaks Ameerika välispoliitilisele usaldusväärsusele tohtu hoobi, nõrgukeseks peetaks neid siis ka ukrainameelsete ameeriklaste leeris. Rünnakut ära hoida üritades riskiks USA aga sattumisega sügavamale eskaleeruva sõja keeristesse.

Putini armee peab praegu Ukrainas taganema ja poliitiku poolehoid kodumaal kõigub. Ohtu Ameerika elulistele huvidele aga alahinnata ei või ning tema tuumaähvardus Ukrainas on reaalne.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles