R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Kapitalismi vaatevinklist on rahvarohkus vahva

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
William McGurn
, kolumnist, WSJ
WSJ: Kapitalismi vaatevinklist on rahvarohkus vahva
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kõik on alles ees.
Kõik on alles ees. Foto: Jacek_Sopotnicki/Getty Images/iStockphoto
  • Kui ilma sünnib kaheksa miljardes lapsuke, tuleks tunda siirast rõõmu

Kas inimene on hea?

Mitte käitumise ja kombekuse kohapealt, vaid selles elementaarses mõttes, et kas vastsündinu on õnnistus või süsinikku sülgav needus? Küsimus on ajakohane: ÜRO rehkenduste järgi näeb novembris ilmavalgust Maa kaheksa miljardes persoon.

Nii palju pole meid siin iial varem üheskoos olnud ning mõnel paistab sellest paha meel olevat. Võtame näiteks Liu Zhenmini, ÜRO peasekretäri asetäitja majandus- ja sotsiaalasjus, kes sellest sünnist teadet edastades hoiatas: «Kiire rahvastikukasv teeb vaesuse väljajuurimise, nälja ja alatoitumusega võitlemise ning tervishoiu- ja haridussüsteemi jätkusuutlikuna hoidmise raskemaks.»

Hoopistükkis vastupidise eest on hoiatanud Tesla tegevjuht Elon Musk, kelle hinnangul tsivilisatsioon ilma lasteta kokku kukub. «Inimesi pole piisavalt,» ütles ta WSJ kuulajaskonnale detsembrikuus. Paljud «targutajad» leiavad ekslikult, et maailm on ülerahvastatud, lisas ta ja palus neil numbreid vaadata.

Mida Marian L. Tupy ja Gale L. Pooley ongi teinud, oma värskes raamatus «Superabundance» – üleküllus. Ja leidnud Muski rahvaga-vahvam-vaatevinklile empiirilist kinnitust. Lasterikkus ei tähenda pelgalt pirakamat majanduspirukat, kirjutavad nad ja rõhutavad, et tänu enamate inimeste mõttetegevusele leitakse arvukamalt lahendusi rohkematele maailma muredele.

Meie «raamatus leiab kinnitust iga lisanduva inimolendi moraalne ja praktiline väärtus. Lugeja avastab endas tänutunde tänase külluse üle ning isegi lootuse inimkonna tuleviku suhtes», kirjutavad autorid. Nad näitavad, et kapitalismi edu ei peitu mitte üksnes selle efektiivsuses, vaid võimes avastada inimmõistuses peituvad varaallikad.

Tuleb prügimäele visata absurdne arvestus, et riik saab rikkamaks, kui lehmale vasikas sünnib, kuid vaesemaks, kui ema lapse saab.

Oma argumendi on nad ehitanud Marylandi ülikooli majandusteadlase ja WSJ kolumnisti Julian Simoni (1932–1998) elutööle, kelle sulest ilmus murranguline teos «The Ultimate Resource», eesti keeli ehk «Ülim ressurss». Prof Simon sedastas seal, et traditsiooniliselt jõukuse allikaks arvatav füüsiline vara (nt nafta) on väärtuslik vaid seeläbi, et talle inimmõistuse abil rakendusi leitakse.

«Üleküllus» viskab kinda tänasele ortodoksiale, et ressursid on piiratud. Tupy ja Pooley toovad mängu «ajahinna» mõiste (ingl time price): kui kaua tuleb teha tööd, et teatud asja ostmiseks raha välja teenida. Ning tõestavad selle alusel, et asjad muutuvad odavamaks – mida ei juhtuks, kui ressursse nappima hakkaks. Nii pidi tehasetööline 1850. aastal kaks tundi ja 50 minutit rabama, et pool kilo suhkrut soetada. Täna ajab tema ametivend sama suhkruhulga kokku kõigest 35 sekundiga. Korrutage seda sellelaadsete võitudega muudes kaubakategooriates, ning tulemuseks on üleküllus.

Kuid küsimus pole pelgalt asjades. Vaid maise vara metafüüsikas. Raamatu põhiväide on, et praktiliselt iga võimaliku mõõdiku järgi – võtke või tervis, eeldatav eluiga, haritus, päevane kalorikogus – elame me kesk «eluepideemiat», nagu prof Simon mulle kord kirjeldas. Ja kõike seda tänu inimese loovusele.

Kuid paraku painutab miski jõud jõukaid ühiskondi pessimismi poole. Simoni päevil levis idee, et põllumaa otsa lõpeb. Või et rahvastik maamuna «kandevõime» ületab. Tolle debati võitis küll Simon, kuid nagu Paul Ehrlich oma «Rahvastikupommi» avalauses rumalalt rõhutas, polnud «lahing kogu inimkonna toitmise pärast» seega veel läbi – see võttis vaid teise kuju.

Kõnealust argumendinihet kirjeldavad Tupy ja Pooley kui «intellektuaalset eksiteed mure juurest ressursside otsalõppemise pärast uue mure manu, et otsa lõpeb loodus». Niiviisi meelestatud kriitikud tunnistavad küll kapitalismi võimet toota kaupu, kuid väidavad samas, et just tootmisvõime meid hävingusse tõukabki. Et mis kasu on sellest, kui kõik endale auto võivad võimaldada, kui hinnaks on elamiskõlbmatu kliima?

Kuid küsimus, vaidlevad autorid vastu, pole vaid tootmiskasvus: me toodame targemalt, kasutades vähem ressursse ning kasutame neid keskkonnale vähem kahjulikumal viisil. Seda aga taas tänu toodangule, mille peale inimhing eriliselt meister on: ideed. Mehed ja naised pole mitte üksnes suud, vaid ka ajud – mistõttu tuleb prügimäele visata absurdne arvestus, et riik saab rikkamaks, kui lehmale vasikas sünnib, kuid vaesemaks, kui ema lapse saab.

Nii et kui meile 15. novembril miljardes laps sünnib, tuleks tunda siirast rõõmu. Tellida tort tsitaadiga «Üleküllusest». Ja keset kõiki neid otsalõppemise hoiatusi hoidkem meeles, et kui kurblik anglikaan Thomas Malthus omal ajal kuulutama kukkus, et Maa oma elanike toitmisega jänni jääb, oli noid vaid miljard.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles