R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: UFO-udutamine peab lõppema

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
Holman W. Jenkins, jr
, kolumnist, WSJ
WSJ: UFO-udutamine peab lõppema
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Roheline mehike kuuvalgel ööl lendavast taldrikust välja vaatamas.
Roheline mehike kuuvalgel ööl lendavast taldrikust välja vaatamas. Foto: Joe Wos/Wikimedia Commons
  • Mõned küsimused paisatakse eetrisse tähelepanu hajutamiseks

16 NASA teadlast said äsja ametiülesande uurida taevailminguid, mida ei saa nimetada lennumasinateks ega seni tuntud loodusnähtusteks. Aega anti üheksa kuud. Ameeriklased vajavad vastuseid, mida salastatud luureandmetest ei saa, anti mulle mõista.

Sama asja ajab eraettevõtmine American Institute of Aeronautics and Astronautics – Ameerika aeronautika ja atronautika instituut. Kes on tööle rakendanud kolm komisjoni. Oli ka aeg.

Viis aastat on tulnud ja läinud päevast, mil sõjaväeluure väidetav vilepuhuja paljastas üksikasju Pentagoni salajastest UFO-uuringutest. Teadaolevalt pole talle ametivande murdmise eest tehtud mitte midagi. Lekitatud sai kaks videot mereväe pilootide tähelepanekutega, nagu meile öeldi. Järgnesid kuulamised Kongressis, õigusaktid ja luurejuhatuse mullune 9-leheküljeline avalik raport, et UFOd paistavad kasutavat kõrgtasemel tehnoloogiat.

Aja möödudes – ja muude tõendite põuas – saab üha selgemaks ka see, et peamiselt toidab kogu UFO-müra USA kaitseestablishment. Eriti absurdne on olukord, kus meile mittesalajase materjali vahendusel seletatakse, et UFOd on suur müsteerium, samal ajal kui saladokumentides võib kõik kenasti kirjas olla.

Mis iganes siis seletamatult ringi lendleb (Pentagon armastab öelda UAP ehk unexplained aerial phenomena), mingil põhjusel meeldib neile eriliselt militaartsoon. Pilootide sõnul hõljus neid omal ajal Virginia Beachi lennubaasi kohal sellises koguses, et kõik kokkupõrkeid kartsid. Mida siiski ei toimunud ning ühtki eksemplari kinni püütud pole.

Kasuliku kogumiku seesugustest ilmingutest ja nähtustest on kokku pannud George M. Eberhart Ameerika raamatukogude liidust – tagasivaatega aastani 812. Teise maailmasõja päeviks rääkisid lendurid neist juba regulaarselt. Foo Fighters polnud esiteks ju bändinimi. Termini vermisid liitlasvägede piloodid tundmatute lendavate objektide tarvis.

Alles 19. sajandil hakati igasugu seletamatute nähtuste puhul jalamaid «tulnukatest» jutustama. Sealt edasi toitis narratiivi juba kättesaadavate kajastuste kogumass, mida mõned mu lugejad Ockhami habemenoaga sassi ajavad.

Tõeline Ockham oleks siin taibata, et meil polekski vaja seda juttu siin ajada, kui selline poleks sõjaväeametnike soov ja tahe.

Kogu see UFOndus – nagu Venemaa-kokkumängu komejant – kipub kaskaadiks: üks asi järgneb teisele, lisaks veel inimeste tohutust tulnukahuvist tingitud hüpertähelepanu. Venemaa-valedest voolas õhk sisinal välja siis, kui suitsumasina tagant vaid käputäis käsi avastati (ja kõik pealegi semud). UFOdega pole meil pärast viit pikka aastat suurt midagi peale paari lekkevideo, omaenda väitel Pentagoni vilepuhuja ning endiste mereväepilootide David Fravori ja Ryan Gravesi, kes pealtnägijateks valiti – enda või teiste poolt, kes seda teab.

Samas võib müsteerium olla oluline, uurimist väärt on ta kindlasti. Mingit tõelist tõsidust pressi poolt seni aga märgata pole. Praktiliselt kõik, mis nad kirjutavad, põhineb uskumustel, mitte uuringutel.

The Hill kirjutas hiljuti, et ühe Senati luurekomisjoni eelnõu sõnastusest järelduvalt kinnitavad saladokumentidega kursis olevad seadusloojad UFOde ebamaist päritolu. The New York Times taris toimetusse kunagised riigiametnikud, julgeolekululoaga ja puha. Spekuleerima, et USA valitsusel on kilde kokkupõrgetest tulnukatega. Seejärel serveeriti neid spekulatsioone juba tõestusmaterjalina, et kokkupõrkeprügi ongi olemas.

Selline arutluskäik pole kaine. Kusagil on tõde ju olemas, aga ilmselt tuleb selleni jõudmiseks kõigepealt tunnistada, et UFO-debatt käivitus USA militaarsektorist ning USA militaarsektor on seda oma väidete ja näidisjuhtumitega ka käimas hoidnud. Mulle isiklikult tundub, et vaevalt piirduks tulnukate huvi pelgalt USA kaitseõppustega. Küllap täheldataks nende kosmoselaevu nii atmosfääris kui väljaspool. Nagu ka raadiohäiringuid. Uskumist takistavad ka ajafaktor ja tähtedevahelised distantsid.

Ja teisest küljest: kui Maa peal eksisteeriks superkiirete ja supermanööverdatavate droonide tegemise tehnoloogia, oleks seda keerukas varjata. Kogunisti kergem oleks ehk peita tehnoloogiat vaenupilootide ja nende juhtimissüsteemide trikitamiseks nt plasmamullidega.

Mis on teadaolevalt USA julgeolekuhuvi. Nagu peaks olema ka valmidus kaitsta oma lennumasinaid, mehitatud ja mehitamata. Äkki talutavad meid tõesti tõeni reporterid ja julgeolekuloata uurijad? Kelle edenemise aeglustamiseks on kasulik teerajale kõiksugu põnevaid peibutisi poetada.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles