R, 9.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

WSJ: Stressis? Haara labidas ja kaeva auk

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
James Hookway
, ajakirjanik, WSJ
WSJ: Stressis? Haara labidas ja kaeva auk
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
David Elderi hinnagul oli see auk üle 2 meetri sügavune.
David Elderi hinnagul oli see auk üle 2 meetri sügavune. Foto: KILL DEVIL HILLS/AP
  • Nähtusse üritavad sügavuti tungida teadlased
  • Pargivalvurid paluvad augu hiljem ilusti kinni ajada

Antropotseeni alguse üle vaidlevad akadeemikud juba aastaid. Nagu me kõik teame, on tegemist mitteametliku aegkonnaga, mil inimesed maailma ilmele tõsist mõju avaldama hakkasid.

Mõnede väitel tuleb ajatähiseks arvata agraarrevolutsioon, kui metsa põllumaa tarvis maha võtma asuti. Teised seletavad, et avapauguks olid 1940. aastate tuumakatsetused.

On koolkondi, kes kerivad alguse aega, kui inimesed auke kaevama hakkasid. Vahel sügavaid, vahel madalaid. Mõnikord mõttetuid.

«See lõdvestab,» ütleb Charlie Mone, üks üliõpilastest Šotimaa linnakeses Saint Andrews. Käes on laupäevane pärastlõuna. Labidale on hetkeks puhkust antud, seljataga liivarannal võtab auk juba ilmet.

Augukaevamisega sai algust tehtud läinud sügisel, sõpradega Kanaari saartel koolivaheaega veetes. «Me olime seal plaažil ja mõtlesime, et mida muud ikka teha. Et hakkasime kaevama.»

Koju Šotimaale naastes oli hoog juba sees ja peatselt tekkis huvilisi veelgi. Iga paari nädala tagant käivad nad rataste ja labidatega rannas ja vaatavad, kui sügavale jõuab, enne kui tõusuvesi peale tuleb või tuuleiilid liiga tegema hakkavad.

Augukaevamise võlu on avastatud üle ilma. TikTok pakatab klippidest, kus inimesed oma saavutusi näitavad. Tihtilugu on tegemist noorte meesintellektuaalidega, kes vööni paljalt pärismaailmas müttavad.

Kunstirahvas ja teadlaskond kiidab kaevamist kui võimalust keskenduda – kesk meeletut maailma, täis tähelepanu röövivaid tegureid.

Hollandlannast graafik-režissöör Leanne Wijnsma kaevas ikka auke, kui loovus kinni kiilus. Hiljem hakkas ta väntama filmikesi teiste inimeste kaevetöödest ja nende sügavamatest tagamaadest.

Seymour Cray oli superarvutite teerajajaid. Ta kaevas maja all tunnelit, kui mõte enam ei liikunud. «Ja seal all tulid ikka päkapikud tarkust tooma,» avaldas ta ajakirjale Time aastal 1988.

Seymour Cray sai inspiratsiooni päkapikkudelt.
Seymour Cray sai inspiratsiooni päkapikkudelt. Foto: MARLIN LEVISON/STAR TRIBUNE/ZUMA PRESS

Tuntud putukateadlase Harrison Dyar juuniori arvates oli kaevamiskihk osa inimhinge sügavatest rikkustest – vähemalt nii põhjendas ta omaenda labidasõltuvust. Kõik algas aastal 1906, kui ta kodus Washingtonis lillepeenart kaevas.

«Mul tekkis tohutu kihk jätkata,» seletas ta ligi 20 aastat hiljem ajalehele Washington Star, kui aia taga tänaval veoauto läbi asfaldi vajus. Ja paljastas terve tunnelivõrgustiku, algusega entomoloogi keldris.

Leicesteri ülikooli prominentne paleobioloog Jan Zalasiewicz peab inimkonna püsipärandiks justnimelt neid tõeliselt suuri auke ja tunneleid. Mis hakkasid tekkima 1950ndatel, mis võiski olla antropotseeni koidik. «Üksi teine liik pole kaevanud niivõrd ulatuslikke tunneleid nagu meie,» on kirjutanud prof Zalasiewicz.

Chuquicamata vasekaevandus Tšiilis.
Chuquicamata vasekaevandus Tšiilis. Foto: DIGITALGLOBE/GETTY IMAGES

Naftapuuraukude ja kaevandustega minnakse tänapäeval tõesti sügavale. Ja Jaapanis võistlevad meeskonnad kord aastas selle nimel, kes 30 minutiga kõige põhjatuma augu kaevata suudab. Kaevetöödele on keskendutud isegi «Minecrafti» videomängus, kus kaasalööja «Minthical» kulutas selleks neli pikka aastat.

«Paljude arvates on sellised suurprojektid ajaraiskamine, kuid nad ei mõista, et pärast jäävad need meid [tulevastele põlvedele] meenutama,» kirjutas Minthical Patreonis.

Külma sõja ajal konkureerisid sügavaima augu nimel NSVL ja USA.

Ameeriklaste katse käivitus 1960ndatel kui Project Mohole. Muuhulgas taheti puurida läbi ookeanipõhja ja võtta proove Mohorovičići eralduspinnast, kus kohtuvad maakoor ja vahevöö. Eelarveks eraldatud vahendite lõppedes keeras Kongress rahastuse kinni.

Nõukogude inimesed jõudsid kaugemale. Koola ülisügava puurauguga saavutati 1992. aastaks sügavus 12 262 meetrit. Hiljem levisid jutud, et insenerid murdsid läbi põrgusse ja salvestasid kadunud hingede karjeid.

Kõik aukudest sisse võetud pole.

Tänavu suvel pöördusid Põhja-Carolina rannikupiirkonna võimud labidameeste poole palvega augud pärast kinni ajada, et keegi sisse ei kukuks ega viga saaks. Ühtlasi soovitati mitte kaevata liiga sügavale, vältimaks varinguid. Kill Devil Hillsi linnaisad pidasid seks tarbeks maha mastaapse pressibriifingu.

«Rannas tuleks tagada enda ja teiste ohutus,» pahandas päästetööpealik David Elder.

Aga tagasi Šotimaale. Üliõpilane Mone ajab oma augud alati ilusti täis. «Ükskord käis pargivaht vaatamas, et mida me siin teeme, aga ta ütles, et kõik on okei, kui nägi, et me augud pärast ise täidame,» meenutas ta.

Auku kaevab Charlie Mone (Šotimaa).
Auku kaevab Charlie Mone (Šotimaa). Foto: James Hookway/WSJ

Ja kuigi jälge maha ei jää, pole töö siiski tühi. Sest oluline on ka sotsiaalne aspekt. Kuni kolmkümmend noort on mõnikord kokku tulnud. Sünnivad sõprused, möödujad peatuvad ja jõllitavad.

«Just see on nii hea, et saab füüsilist koormust, aga ei pea võistlema. Selline suvaline asi, igaüks saab hakkama,» kiitis kõrval kaevav tudengipiiga Lucy Hindle.

«Ma olin just mõelnud, et peaks jõusaalis käima hakkama,» hüüdis Estelle Woodrow teisest august.

«Aga jõusaalis on pilet kallis,» ütles Hindle.

«Ja augukaevamine on tasuta,» lõpetas Woodrow lause.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Märksõnad
Tagasi üles