WSJ: Lääne sihtmärk Ukraina sõjas on Putin

Rahvusvaheline Kriminaalkohus väljastas määruse president Vladimir Putini vahistamiseks. Foto: Alexei Druzhinin/AP

• Tangid, mille vahele liider võtta, võiks olla eskalatsioon ja heidutus.

Kahtlemata oli invasiooni saatus saada Venemaa huvidele geopoliitiliseks katastroofiks. Ilmselt oli Vladimir Putinil ja siseringil siiski õigus, kui nad Ukraina läänepööret isikliku riskina tõlgendasid.

Vene rahva huvides on Putini režiim tegutsenud täpselt samapalju, kui Hitler kaasmaalastele kasulik oli.

On sel sõjal ju mõtet ainult niipalju, et Putin pukis hoida. Plaan A olnuks hurraa ja hõlpvõit. Kui see ära jäi, läks soperdatud sõjakäik ühiskonna militariseerimise vankri ette. Sama hooga saab suukorvistada oponente.

Läänes on küll sedagi väidetud, et meie enda prohmakad Venemaa sõjateele provotseerisid – kaitsma oma objektiivseid huve.

Kuid pidage kinni: objektiivsed huvid olnuks 60 000 tänaseni elus sõdurit. Ja unine NATO ilma Soome ja Rootsita.

Objektiivne huvi olnuks pigem korruptsiooni kui võitlustahte poolest tuntud Ukraina, vananeva nõukoguliku armee ja mitte moodsa lääneliku sõjaväega.

Aasta otsa on madistatud ja Hitlerit ega Napoleoni veel kusagilt ei paista. Põhioht Venemaa geograafilisele ja riiklikule säilimisele näib olevat Putin ise.

Tšetšeeni terroristide kontole need 300 surma tookord kirjutati, kuid tõendid osutavad jõuliselt juhi enda julgeolekuringkondade käekirjale. USA oma luureandmeid avaldanud pole. Oleks ehk aeg?

Aasta otsa on madistatud ja vaatamata süüdistustele vastupidises paistab Läänel tegelikult strateegia olevat: sundida Putin tunnistama läbikukkumist ning temperatuur Moskvas niivõrd kuumaks kütta, et tema seltskond suunda muudab.

Kas see nüüd kõige targem oli, võib vaielda, kuid ikkagi on NATO vahetult Venemaa mullale astumist vältinud ning piiranud ka Ukraina võimalusi seda teha – et mitte anda ainest Putini argumendile, et sõda sunniti talle peale või et ohus on Venemaa ise.

Lõppmäng on otseselt suunatud Putini ja tema suhete pihta oma poliitilise kehaga. Pea peale on Lääs pööranud läinud sajandi kaheldava kontseptsiooni totaalsest sõjast, milles sihtmärgiks on tsiviilelanikkond. Vene kodanike vastu pole väljendatud ühtegi militaarset mõtet. Putin on see, kes nende poegi piiri taha saadab ja laibakottides koju toob. Majapidamiste elustandard kukub Kremli, mitte kellegi teise valikute tõttu.

Päriselt põhjakoreastada Putin Venemaad nagunii ei saa, isegi sõja abil mitte. Isegi YouTube’i on ta tõrkunud keelustamast, kuigi tallalakkujad seda tungivalt soovitavad. Nii et nõrk koht on olemas, kui see ära kasutada.

Puudu jääb veel võimsast venelastele suunatud propagandast, kuigi ilmselt näevad nad piisavalt juba palja silmagagi. Ühe müksuga saaks USA samas aidata: valdavalt oleme vaikinud kortermaja pommitamisest aastal 1999, mille abil vähetuntud Putin end presidentuuri lennutas.

Tšetšeeni terroristide kontole need 300 surma tookord kirjutati, kuid tõendid osutavad jõuliselt juhi enda julgeolekuringkondade käekirjale. USA oma luureandmeid avaldanud pole. Oleks ehk aeg?

Et sõda NATO jaoks aktsepteeritavalt päädiks, peab krõks käima Venemaa sisepoliitikas – nagu külmas sõjas. Niiviisi neid suurvõimude võimuvõitlusi tuumaajastul võideldakse.

Kaotust ei tunnista Putin iial, kuid mingis punktis teeb ta suuremeelse ettepaneku vaherahu sõlmida, endal väed veel Ukrainas. (Kõige ebaveenvam idee on senini see, et sõda – nagu spordiüritus – kuidagimoodi otsa saab, kui Ukraina armee 2014. aasta eelsete piirideni jõuab.) Siis peavad USA ja tema sõbrad Kiievis maha pidama raske jutuajamise. Et jutuajamine vähem raske tuleks, aitab ehk arusaam sellest, kuivõrd ukrainameelne saab olema konfliktijärgne maailm. Näiteks: juba on töös uus raudteeliin Rumeenia sadamalinna Constantasse, et isoleerida Ukraina ekspordimajandus Venemaa ähvardustest.

USA kriitikud on rääkinud varisõjast, kuid termin pole täpne. Kohalike ja piirkondlike jõudude vahel käinuks Ukrainas sõda ka ilma Ameerika sekkumiseta. Tegelikult on järkjärgulised sekkumised USA ukrainlaste liitlaseks teinud ja sidunud Washingtoni strateegiaga suruda Venemaa laua taha. Just seesuguse kombinatsiooniga eskalatsioonist ja heidutusest, nagu vaja.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister