WSJ: Mis teed läheb Fed? Piilume 17 aasta tagust arutelu
Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
:format(webp)/nginx/o/2023/05/03/15296004t1h4b72.jpg)
- Keskpank pole päris kindel, mis intressidega edasi saab.
- Kõik algab kommunikatsioonist.
Föderaalreserv on teisipäeval ja kolmapäeval koos istunud (ning ilmselt otsustanud intressimäära jälle ehk kümnendat korda järjest tõsta), kuid investoreid huvitab hullupööra küsimus, millele keskpankuritel küllap keerukas vastata on: kas nüüd sai küllalt?
Mingisugused laused veeretatakse avalikkuse ette koosolekujärgse teadaande vormis. Millele eelnevad elavad vaidlused ja intressimäära määramise komisjoni hääletus.
Natuke aimu sellest, mida oodata võib, annab Fedi ametnike arutelu intressimäärakergituste seeria lõpetamise üle aastal 2006. Täiuslikult võrreldav see situatsioon pole, kuna praegune inflatsioon on oluliselt kõrgem, töötusmäär aga madalam.
Samuti käisid kergitused tookord rahulikumas tempos, mis võimaldas ametnikel oma sammude mõju pikemalt uurida.
Aga dilemma oli täpselt sama: millal anda märku, et võib-olla kergitame veel? Ning millal anda märku, et nüüd me lõpetasime?
2005. aasta lõpuks oli Fed kergitanud intressimäära veerandi protsendipunkti võrra igal poliitikakoosolekul alates 2004. aasta keskpaigast. Ametnikud andsid märku, et stabiilsete veerandpunktiste tõstetega kavatsetakse ka jätkata. Termin oli «mõõdukas tempo».
Novembriks 2005 tundus see fraas juba kuidagi kulunud. Baasintressimäär oli ületamas 4 protsendi läve ja neile hakkas koitma, et varsti on vaja panna pidurit.
Siis hakati arutama, kuidas sellest avalikkusele teada anda. Detsembrikuisel koosolekul ütles toonane esimees Alan Greenspan kolleegidele, et tõenäoliselt võiks lõpetada reitingukergitused järgmisel kuul ehk jaanuaris 2006.
Jaanuarikuisel koosolekul saatiski Fed signaali, et intressikergituste lõpp on silmapiiril, kustutades tekstist fraasi «mõõdukas tempo». Selle asemele kirjutati, et «edasine poliitika vajab täiendavat kinnitamist». (Praktiliselt täpselt sama lause trükkis Fed oma avaldusse viimasel koosolekul märtsis 2023.)
Aga vahepeal juhtus midagi kummalist: 2006. aasta avakuude majandus ja inflatsioon osutusid visamaks ja vintskemaks, kui Fed arvanud oli. Inflatsioon – ilma hüplike toidu- ja energiahindadeta – oli ületamas 2,5 protsendi latti. Nii tõstiski siis Fed märtsis 2006 oma määra ja jättis poliitikalause samaks.
Mais 2006 oli pistrikupoliitika jätkamise vajaduses kahtlejaid Fedis juba rohkem ning nad palusid peatust. Aga mõned muretsesid inflatsiooni pärast rohkem ja pooldasid hoopis 0,5-protsendipunktilist tõstet. Leiti kompromiss: veerand protsendipunkti. Väljavaatelauset pehmendati pisut, lisades sõna «veel» – edasine poliitika vajab veel täiendavat kinnitamist. Aga uus lause ilmus juurde: «Mistahes sellise kinnituse ulatus ja ajastus sõltub olulisel määral majandusväljavaate arengutest.»
USA tänane rahandusminister Janet Yellen oli tol ajal San Francisco Fedi president. Ja koosoleku ülestähenduste järgi põhjendas ta tekstimuutuse vajalikkust niiviisi: «Selline avaldus aitab meid praeguselt oravrattalt maha ja parandab paindlikkust, kuid ei seo samas meie käsi, et me juunis kindlasti [reitingukergitustega] pausi peaksime tegema, kui [majandus]andmed osutuvad siiski niivõrd tugevaks, et vaja on veel [tõsta].»
Fedi esimeheks oli selleks ajaks pandud Ben Bernanke, kes koosoleku juhatajana Yelleniga nõustus. Kui inflatsioon oli nael, siis rahapoliitika oli haamer... «Naela lööma ei pea, aga vaja on näidata, et haamrit me maha pannud pole. Haamer tuleb käes hoida,» ütles ta. Kolleegid kihistasid naerda.
Juunis 2006 tegi Fed oma seeria viimase tõste, baasmääraks sai 5,25%. Järgnes pikem paus. Tol ajal pidasid turud väga tõenäoliseks, et Fed augustis kergitustega jätkab, kuna inflatsioon oli jätkuvalt jonnakas.
Ametnikud otsustasid anda pausivõimalusest teada niiviisi, et juunikuisest teadaandest jäeti ära lause «edasine poliitika vajab veel täiendavat kinnitamist». Samuti kõpitseti keelekasutust fraasi «ulatus ja ajastus» ümber.
Noil päevil Fed avalikkust oma kavatsustest praeguse põhjalikkusega ei teavitanud. Kvartalipõhiseid prognoose nad ei avaldanud, esimees pressikonverentsi ei andnud. Ametlikult avalikku 2-protsendilist inflatsioonieesmärki polnud. Seetõttu palus Bernanke, et võimalik paus tuleks sõnastusse selgemini sisse kirjutada: siis investorid teavad, et Fedis ei keerle kõik üksnes inflatsiooni ümber.
«Meil on uus esimees. Nemad mind ei tunne. Nende teada olen ma inflatsioonifanatt,» ütles ta. «Ja ma tahan, et nad mõistaks, et me muretseme majanduse pärast [ikka] ka.»
Käesoleva nädala küsimus on, kuidas ametnikud seekord asjale lähenevad. Üks võimalus oleks sõnastada teadaanne 2006. aasta maikuu stiilis, mil uks jäeti lahti ka juunikuiseks kergituseks.
Alternatiiv kõlaks rohkem nagu juuni 2006 – mil kinnitati küll järjekordne kergitus, kuid anti jõulisemalt märku, et see võis olla seeria viimane.
Deutsche Banki vanemanalüütik Matthew Luzzetti ütles, et esimene versioon oleks hetkel etem. Kuna vaja on tõrjuda turuootusi, et aasta lõpu poole hakatakse intressimäära kärpima. «Kui nad sõnaselgelt tunnistavad pausi võimalust, rebeneb lõhe Fedi ja turu vahel laiemaks,» hoiatas ta.
Vincent Reinhart, 2006. aastal Fedi intressikomisjoni juhtiv sõnasepp, eelistab varianti B.
«Siiamaani on nende suunistes sisaldunud lubaduse element. Pole hea lubada, kui puudub kindlustunne, et teed selle teoks,» sõnastas oma soovituse nüüdne Dreyfus/Melloni peaanalüütik.
Inglise keelest tõlkinud Urho Meister