WSJ: Tulevikku vaatav Ukraina võiks Euroopa Liidu vahele jätta

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi kõnelemas pressikonverentsil pärast Euroopa Ülemkogu Brüsselis 5. juunil 2019. Foto: EMMANUEL DUNAND/AFP

Sel nädalal kogunevad annetajad, investorid, ukrainlased ja igasugu huvilised taas Londonisse, järjekordset Ukraina sõjajärgse ülesehitamise konverentsi pidama. Mis võib tunduda enneaegne, arvestades kuivõrd kaugel Ukraina hetkel «sõjajärgsusest» on. Kuid teatud ettekujutus sellest, kuhu see riik pärast lahingute lõppu välja tahab jõuda, peab mistahes võidulaadse seisukorra saavutamiseks ilmtingimata tekkima.

Kogu sõja vältel on Kiiev maadelnud väljakutsega, kuidas selgitada skeptilistele Lääne poliitikutele ja valijatele, miks Ukraina demokraatlike annetajate sõjalise ja rahalise toe ära on teeninud. Et keegi Putini Venemaa taolist revanšistlikku ja autoritaarset jõudu Euroopa piire jõuga ümber kujutama ei taha, peaks olema iseenesest mõistetav. Kuid häälekate vähemuste jaoks paljudes Lääne ühiskondades kipub seda reaalsust varjutama fakt, et Ukraina postsovetlik ajalugu on poliitiline ja majanduslik hullumaja.

Viimaste kümnendite Ukraina oli liialt venemaalik, et end demokraatliku Euroopa arvestavava ja aplodeeritava liikmekandidaadina esitleda – poliitiliselt liiga kaootiline, majanduslikult liiga sklerootiline, liiga korrumpeerunud. Mõnede läänlaste arvates on Lääne lähenemiskatsed kahjustanud Lääne huve rohkem, kui Venemaa omi. Võtame näiteks väited, et Ukraina parasiitlik korruptsioon võis leida soodsa pinnase kelleski Hunter Bidenis.