WSJ: Miks USA krediidireitingu seekordne langetus loeb

Nokatsimees möödumas Fitch Ratingsi peakorterist New Yorgis 2. augustil 2023. Foto: JUSTIN LANE/EPA

• USA riigivõlg liugleb palju õhemal jääl kui eelmise langetuse aastal 2011.

Kui Fitch Ratings läinud nädalal USA käest kolmekordse A reitingu ära võttis, pidas avalikkus seda piskuks. Mõeldes, et heakene küll: tegi ju Standard & Poor’s 2011. aastal samasuguse tembu ning võlakirjatootlused langesid – andes mõista, et isu Ühendriikidele laenu anda ei kahanenud, vaid kasvas.

Kuid seekord läksid võlakirjatootlused üles. See näitab, et Fitchi samm väärib tähelepanu. Mitte et ta meile midagi uut ütleks, aga tegemist on järjekordse hoiatusega sellest, kuivõrd erinevas ja sügavamalt riskantsemas olukorras on USA riigirahandus täna.

Pesuehtsa võlakriisi riski, mis USA turgude ukse taha jätaks – nagu juhtus Kreekaga 2010. ja Mehhikoga 1994. aastal –, siin peituda ei tohiks: küpse riigi puhul, mis võtab laenu omaenda valuutas, oleks see sisuliselt võimatu. Risk seisneb pigem selles, et eelarvepuudujäägid ja intressimäärad üksteist üles kruttima hakkavad ning niiviisi majanduskasvule ja maksumaksjatele järjest kallimaks maksma lähevad.

Riigieelarvete puudujääke ei või vaadelda vaakumis. Kui S&P aastal 2011 USA reitingut langetas, oli defitsiit 8,4 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ehk lähedal teise maailmasõja järgse perioodi rekordile. Aga 2007.–2009. aasta majanduslanguse kiiluvees olid sellised puudujäägid arusaadavad ja kergesti finantseeritavad. Erainvesteeringud olid alla surutud, töötusmäär 9 protsenti, alusinflatsioon allpool Föderaalreservi 2 protsendi sihtmärki ning intressimäärad nullilähedased.

Ilma föderaalvõlga võtmata oleks see kombinatsioon – mis hiljem kestvaks stagnatsiooniks (ingl secular stagnation) ristiti – olnud veelgi hullem.

Hüvasti, üleilmne säästuküllus

Tänased olud on täpselt vastupidised. Erainvesteeringud on täie tervise juures, töötusmäär pelgad 3,5 protsenti (53 aasta rekordmadaluse lähistel) ning intressimäärad üle 5 protsendi, kuna Fed maadleb seatud sihtmärgist kaks korda kõrgema inflatsiooniga. Nüüd ei räägi sekulaarsest stagnatsioonist enam keegi. Moes peaks olema kulupiirangud ja maksukergitused.

Kuid tegelikkuses kergitas Kongressi eelarveamet CBO teisipäeval oma tänavuse puudujäägiprognoosi 1,7 triljonile dollarile, mis teeb SKTst 6,5 protsenti (mullune oli 5,5%). Maikuus tegi president Biden Esindajatekoja vabariiklastega diili, mis võlatrajektoori tõusu sisuliselt ei muuda.

Kõige paremini võtab olustiku muutuse kokku 10-aastaste USA riigivõlakirjade tootlus – kui palju investorid selle pealt (inflatsiooniga korrigeeritult) teenida tahavad. Augustis 2011 oli too tootlus nullilähedane, peatselt negatiivseks libisemas. Täna on ta 1,7 protsenti ehk kõrgemaid alates aastast 2009.

Üks järeldus on see, et globaalselt kogunenud säästud – rahamüür, mis kümne aasta eest turvapaika otsis ja tootlused madalal hoidis – on läbi. Fed, kes tol ajal intressimäärade vaos hoidmiseks võlakirju ostis (kvantitatiivne leevendamine), katsub neid nüüd kaelast ära saada (kvantitatiivne karmistamine).

Sõltumatu analüütiku Phil Suttle’i rehkenduste järgi tahavad arenenud maade valitsused tänavu erainvestoritelt laenu 7,7 protsendi ulatuses SKTst, tuleval aastal aga 9,2 protsenti ehk 2011. aasta 4,3 protsendist kõva kaks korda rohkem. Seega konkureerivad valitsused eraviisliste laenuandjate kapitali nimel, mis pikemas perspektiivis kahjustab investeeringuid ja kasvu. Sellest saime me maitse suhu eelmisel nädalal, kui tuli uudis USA rahandusministeeriumi oodatust suuremast kvartalilaenu sihikust, mis tootlused hüppama pani.

Loomulikult tõstavad võlakirjatootlusi teisedki tegurid, mitte ainult valitsuste laenuvõtmine. Seda teeb ka inflatsioon, samuti aga aimdus, et Fed peab selle allasurumiseks lühiajalised intressimäärad kõrgel hoidma. Aga need kaks on omavahel seotud: investorid võivad muretseda, et mõni tulevane valitsus kasutab inflatsiooni, et vähendada oma võla reaalset väärtust, ning see kergitab intressimäärasid täna.

Stabiliseerijast destabiliseerijaks

Teine järeldus: intressimäärad, mis kujutasid endast riigirahandust stabiliseerivat tegurit, on hakanud seda destabiliseerima. Kui reaalintressimäär on allpool tulevase majanduskasvu määra, kaldub võlg SKT suhtes vähenema. 2011. aastal laienes see lõhe 2,5 protsendipunktile.

Kuna seetõttu oli võlga kergem teenindada, ei tundnud valitsused mingit survet seda vähendada. Just sellise mõttelaadi lainel lõigi Bideni administratsioon 2021. aastal letti 1,9 triljoni dollarise stiimulilahmaka.

Täna on intressimäärad 2011. aastast kõrgemad ja eeldatav kasv madalam, ning lõhe reaalmäärade ja kasvu vahel olematu. Seetõttu on intressikulude panus eelarvedefitsiiti järjest suurem ning tõuseb mulluselt 1,9 protsendilt SKTst aastaks 2033 juba 3,7 protsendile – nii arvutab CBO.

Üheks Fitchi reitingulangetuse põhjuseks oligi see, et defitsiidi peamiste tekitajatega (punduvad sotsiaalkulutused jms) võitlemiseks puudus igasugune poliitiline tahe.

Fitch tõi esile, kuivõrd hullud on USA fiskaalmõõdikud võrreldavate riikide suhtes. Näiteks: praegusel kursil liikudes kulutab USA aastaks 2025 intressidele 10 protsenti riigituludest. Keskmiselt on AAA reitinguga riigi vastav osakaal vaid 1%, AA-maade keskmine aga 4,8%. Miks pole USA reiting siis veelgi madalam? Sest tänu dollari reservvaluuta staatusele ja Washingtoni võla suurusele ja turvalisusele on USA laenuvõime pretsedenditu.

Tõepoolest: madalate intressimäärade ajal oli presidenti ja Kongressi eelarvepuudujäägi pärast muretsema panna praktiliselt võimatu. Täna saadab võlakirjaturg signaale, et defitsiitide jaoks pole maailm enam turvaline. Äkki ehmuvad ärkvele?

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister