:format(webp)/nginx/o/2023/08/29/15555735t1h671d.jpg)
Kõik asjad Vladimir Putini taktikepi järgi ei käi. Ukrainlaste vasturünnak on natuke edasi nihkunud, Venemaa valuutavarud sulavad ja Prigožini fiasko paljastas Moskva jõustruktuuri mõrad. Kuid ikkagi pole vaade Kremlist kaugeltki nii sünge, nagu oponendid sooviks.
Originaalplaan Ukrainas võis Putinil ju läbi kukkuda ja keeruka kurnamissõja kaela tõmmata, kuid omad hädad on ukrainlastelgi. USA ja Ukraina sõjaväejuhid nägelevad selle üle, kes vastupealetungi venimise pärast vastutama peaks. Ja nüüd, mil Ameerika ametnikud hoiatavad, et järgmiseks pealetungiks tuleval aastal Ukraina samalaadset ega suuremat abi ilmselt ei saa, võib Putin jõuda järeldusele, et Ukraina vastupanuvõime selgroog on murtud.
Põhjuseid rõõmustamiseks on Putinil ka kaugemates kantides. Nagu näitas riigipööre Nigeris, õnnestus Wagneril lääneriikide positsioonid kogu Aafrikas põhjalikult uppi ajada. Osalt oli asja mõte kindlustada Venemaale kontroll sealse kulla, uraani jms varude üle, kuid sama tähtis oli tekitada kaootilisi ohukoldeid Lääne huvide vastu. Lääne poliitikud peavad maadlema põhja suunduvate põgenike voogudega, samal ajal kui Sahelis saavutavad edu džihaadivõitlejad ja terrorismioht tõuseb. Loomulikult toonitab Prantsuse ja Euroopa jõudude kollaps Aafrikas euroliidu geopoliitilist impotentsust. Aga mitte ainult: Ameerika fookus ja ressursid tõmmatakse kõrvale nii Aasialt kui Ukrainalt.