Skip to footer
Päevatoimetaja:
Urho Meister
Saada vihje

WSJ: Kuidas Ukraina Venemaad laskemoona raiskama meelitab

Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
Metinvesti mehed libaradarit meisterdamas.
  • Tehnoloogia edusammude tõttu on trikitamine tänapäeval raskem. Kuid tähtsam, kui kunagi varem.

Vene väed on hävitanud Metinvesti sõjatehnikast poole. Firma igatseb, et võtku nad kõik.

Oma töökojas Ukraina südames vorbivad meistrimehed haubitsaid, radareid ja miinipildujaid. Kõik on võltsid – kvaliteetsed peibutised, et venelaste tuld enda peale tõmmata.

Peibutisi tehakse jäigast plastvahust, torujuppidest ja romudest. Loogika seisneb selles, et igal rajalt maha võetud Vene raketil, mürsul või droonil jääb tabamata tõeline sihtmärk. Või sõdur.

«Kui need teatud rindelõikudesse paigutada, tõmbavad nad endale vastase tähelepanu,» rääkisid töölised.

Ühe Ukraina rühmajuhi sõnutsi on nemad kasutanud peibutisi avastamaks, kust Vene kaurivägi laseb – et suunata sinna oma tuli.

Läinud aastal postitas üks sõltumatu vaatleja internetti video venelaste Lancet-drooni tabamusest Ukraina radarisüsteemi pihta, mis osutus ümberehitatud soomukiromuks.

Töötaja näitab telefonist Metinvesti peibutisi.
Valmimas on võltskahur.

Haneksvõtmine ja peibutuspardid on sõjaalaloo lahutamatu osa, kuid Ukrainas tuleb arvestada värskete väljakutsetega. Kaasaegsete infrapunaseadmetega saab avastada inimsilmale nähtamatuid sihtmärke, samuti aitavad nad paljastada petukaupa. Odavate droonidega saab teostada põhjalikku reaalajas luuret, mis vanad ja sisseharjunud tavad peibutuste kokkupanekuks või täispuhumiseks pea peale on pööranud.

Võitlejad räägivad, et kuna lahinguväljal võidakse jälgida põhimõtteliselt kõike, on pettemanöövrid muutunud keerukamaks – kuid veelgi kriitilisemaks.

«Nagu ei kunagi varem keerleb kõik väärinfo ümber,» ütles Tšehhi firma Inflatech tegevjuht Vojtech Fresser, kes toodab täispuhutavaid peibutisi.

Fresser keeldus avaldamast, kas Inflatechi peibutisi kasutatakse Ukraina lahinguväljadel. Ta kinnitas aga, et Ukraina lääneliitlased kasutavad neid õppustel.

Peibutistega saab eksitada vaenlast rünnakuplaanide suhtes või viia nad järeldusele, et piirkond on paremini kaitstud, kui ta tegelikult on – heidutuse mõttes.

Kui laialdaselt peibutisi Ukrainas kasutatakse, pole selge. Ukraina armee keeldus nende kasutust operatsioonijulgeoleku huvides kommenteerimast. 

Peibutisi kasutab ka Venemaa. Nende kasutegur pole teada.

Metinvest on Ukraina suurim terasetootja. Tootmisjuht Oleksandr Mironenko ütles, et Ukraina armeest võeti nendega peibutiste tootmise asjus ühendust peatselt pärast invasiooni. Lisaks valmistavad nad relvajõududele varjendeid ja kaitsevestide plaate.

Tsehhis algab töö sellest, et internetist prinditakse välja relvade kujutisi ning analüüsitakse seejärel, kuidas neid kobakaid võimalikult kergete materjalidega järgi teha. Tootmise standardiseerimiseks tehakse vineerist šabloone, mille järgi komponente vahtplokkidest välja saab lõigata. Mida kergemad on komponendid, seda lihtsam on neid lahinguväljale toimetada ja kokku monteerida.

Võhiku silmale paistab võltshaubits pesuehtne. Käega katsudes on ta kergelt käsnjas.

Ukraina haubitsa D-20 koopia saavad Metinvesti mehed valmis nelja päevaga, Ameerika M777 peale kulub kaks nädalat. Kõige töömahukam on radarikomplekt 35D6, kuna ta on suur ja koosneb niivõrd paljudest juppidest – kuu aega tööd.

Haubits?
Valik šabloone.

Miinipildujaid tehakse kanalisatsioonitorust, mis paigutatakse äravisatud satelliiditaldrikule.

«Ajapikku lähevad nad meil realistlikumaks,» rääkis tsehhiülem.

Inflatechi täispuhutav tehnika on sünteetilisest siidist. Valikus on õhukaitsesüsteemid Patriot, raketiheitjad HIMARS, tankid Leopard 2 ja nõukaaegsed pind-õhk raketisüsteemid SA-8.

Inflatechi Leopard-tank mahub mugavalt seljakotti ning generaatoriga puhub ta täis 10 minutiga. «Tavalise sõiduautoga veab kohale neli tanki,» ütles Fresser.

Ta rääkis, et varem tegid nad peibutisi kummist, kuid need olid kohmakad ja tundlikud temperatuurimuutustele. Külmaga kippusid nad kössi vajuma, kuumaga läksid mõnikord lõhki.

Välimusest tänapäeval aga ei piisa. Et vaenlane liimile võtta, tuleb peibutis ka veenvalt lahinguväljale paigutada: maskeerida võrguga ja kaevata ümber kaevikud.

«Nad pole lollid,» tunnustas Metinvesti tsehhiülem vaenuväge.

Töö olgu täpne.
Materjal olgu kerge.

Vastase lollitamine on ilmselt sama iidne, kui on sõjapidamine ise. Hiina rahvapärimus kõneleb kolmanda sajandi riigimehest Zhuge Liangist, kel oli vaja lahinguks 100 000 noolt. Nii vorpis ta õlgedest rügemendi ja saatis pimeduse katte all paatidega jõele. Vaenlase vibumehed lasid siis nukkudesse talle vajaliku varu.

Laiemalt levisid peibutised esimeses maailmasõjas, mil lennufotod andsid ülevaate suurematest aladest.

Teises ilmasõjas trikitas kindral George S. Patton sakslasi libarünnakuga prantslaste Pas-de-Calais' departemangu pihta. Inglise kagurannikule paigaldati tuhandeid papist ja kummist tanke ja lennukeid, barakke ja ladusid. Samal ajal valmistusid liitlased suurdessandiks Normandias.

Tänapäeval aga pelgalt inimsilma ja kaamera petmisest ei piisa. Jäljendada tuleb ka kasutust. Lõhkelaenguga mürske tulistades võivad kahuritorud minna kuumusest hõõguma – infrapunasensoritele selge signaal. Metinvesti rahvas avastas, et samasuguse efekti annab libakahuri torus lõhatud suitsupomm, mida põllumehed kasutavad kahjurite vastu.

Tsehhiülema sõnutsi on Metinvest tarninud armeele 250 peibutist, millest pihta on saanud umbkaudu pooled. Oma telefonist näitas ta videot, kuidas droon nende toote suunas sööstab ja selle kõrval kildudeks puruneb. Seina ääres vitriinis on imetlemiseks väljas kahe drooni jäänused – Vene Lancet 3M ja iraanlaste kamikaze –, mis leidsid oma lõpu nende libaradarit rünnates.

«Nüüd me mõtleme tankide ja soomukite peale,» ütles tegevjuht Mironenko.

Akna all ametis.

—Kaasautorid: Ievgeniia Sivorka ja Dan Michaels

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister

Kommentaarid
Tagasi üles