Dnipro surnukuuri nr 4 võimalused on viimse piiri peal. Ühel äsjasel hommikul lebab põrandal kümmekond laibakotti – kanderaame ei jätku.
Kohtuarst Vitali Levtšenko laveerib nende vahelt läbi, käed kitlitaskus. Maja ees on sugulased juba ootamas. Inimesed, kes kinnitust vajavad, et jah: see kogum konte ja liha seal kotis oli kunagi mu isa, poeg või abikaasa. Sõja hakul, kui morgid tohutu koormuse all lookas olid, leidis Levtšenko (36) lihtsa lahenduse: hakkas surnud sõdurite hambaid pildistama, kui need alles olid.