WSJ: Ukraina fotograaf kirjutab, kui kohutav – ja normaalne – on kajastada sõda omaenda kodumaal

Poisike rindelinnas Pokrovskes vanemaid ootamas. Foto: Serhii Korovayny/WSJ

23. veebruari õhtul 2022 oli ma töö asjus Harkivis. Pakkisin koti ja heitsin magama, riided seljas. Pinge oli õhus. Loetud tunnid hiljem purustasid vaikuse valjud plahvatused.

Sõda oli alanud. Paar päeva kulus sellele, et pere ja sõprade järele vaadata – kas kõik on korras. Siis haarasin kaamera.

Fotoajakirjaniku ametist unistasin ma alates aastast 2014, kui sünnipäevatordil süttis 18 küünalt. Aga sõjafotograafiks? Kindlasti mitte. Kuid invasioon lasi karjäärivaliku privileegi kildudeks.