WSJ: Vene poliitikas viivad kõik teed sõtta

Venemaa president Vladimir Putin kahe tuumaallveelaeva lipuheiskamise tseremoonial Severodvinskis 11. detsembril 2023. Foto: SPUTNIK/VIA REUTERS

• Viimase aastaga sai invasioonist Ukrainasse Venemaa sise-, majandus- ja välispoliitika kese.

2022. aasta viimasel päeval purustas Vladimir Putin oma uusaasta telepöördumises traditsiooni. Üle kahe kümnendi oli ta esinenud üksi, taustaks ülevad vaated Kremlile. Seekord seisis ta seljataga salk sõjaväevormis mehi ja naisi, kes olid juhi sõnutsi löönud kaasa Ukraina erioperatsioonil.

See oli tulevaste asjade märk. Kaksteist järgnevat kuud on näidanud, et sõda on Venemaal nii sise-, majandus- kui välispoliitika kese. Printsiip, millest lähtuvalt tehakse lõviosa otsustest.

Esiteks sisepoliitikast: nagu leidsid mu kolleegid Andrei Kolesnikov ja Deniss Volkov, toetab sõda umbes 75 protsenti venemaalastest. Paljude silmis pole see konflikt mitte Ukraina, vaid Läänega.

Konkreetsemalt on kolleegid avastanud, et 22 protsenti venemaalastest toetab sõda jõuliselt ning on vaenutegevuse lakkamise vastu. Veel 53 protsenti toetab sõda mõnevõrra passiivsemalt ning enamik neist on nõus valitsuse suunaga. Seega, kui Putin teataks homme, et Venemaa peaks alustama rahuläbirääkimisi, aktsepteeriks paljud neist sedagi.

Mis sõda?

Need andmed kinnitavad seda, mis kohapeal on ilmselge – et enamik venemaalasi on sõja täielikult omaks võtnud, nii lihtinimese kui ladviku tasandil.

Mis on ka loogiline. Erinevalt Ukrainast, kus viiendik on okupeeritud ja iga päev raketi- ja droonirünnakuid kogeb, pole valdav osa Venemaast tänase seisuga sõjas olemist tunda saanud – välja arvatud mõned piiriasulad, kus mürske vihiseb regulaarselt, ning loomulikult okupeeritud ja annekteeritud alad, Krimm kaasa arvatud. Tõele au andes: kui ukrainlased sel suvel Moskva riigiasutusi droonidega kostitasid, kehitas enamik moskvalasi selle peale õlgu ja elu läks edasi.

«Selles mõttes on jama, kui sa elad linnast väljas ja õhtul Moskva kesklinnas veini juua tahad, siis tuleb kella üheks [öösel] kodus olla, et enne droone sealt ära jõuda. Nagu tööpäeva lõpus, et ummikuid ennetada,» ütles üks sealne tuttav.

Lisaks on veelgi vähem jäänud neid, kes on valmis vastuseisu väljendama. Alates invasiooni algusest on sõjavastaste sammude eest kinni peetud ligi 20 000 inimest, mõnda on karmilt karistatud. Nii et vähestele vapratele vaatamata pole suuremaid sõjavastaseid proteste alates 2022. aasta septembrimobilisatsioonist olnud.

Samal ajal näitab eliit üles märkimisväärset ühtsust ja tahtmatust Kremli kurssi küsimärgi alla asetada. Isegi pärast Jevgeni Prigožini nurjunud mässu ja peatset lennusurma on Putini võimuhaare vaid tugevnenud.

Sõjamajandus

Nagu sisepoliitikas, on sõjast saamas ka Kremli majanduspoliitika alustala. 2024. aasta eelarves on militaarkulutuste protsent esimest korda alates 1991. aastast seatud 6 protsendile sisemajanduse kogutoodangust, sotsiaalväljaminekutest kõrgemale. Kui kaitsetööstuse tugevdamine, sõduripalgad ja sisejulgeolek kaasa arvata, keerleb sõja ümber umbes 39 protsenti riigieelarvest.

Ja see pole veel kõik. Ka Kremli ülejäänud majanduspoliitikat kujundavad sõda ja lääne sanktsioonid, sealhulgas katsed turgutada alternatiivset importi, kapitalikontrollide tagasitulek ja salliv suhtumine suurtesse eelarvepuudujääkidesse.

Sõja ja militaartootmise buumi tõttu on tööpuudus ajalooliselt madal, 3 protsenti. Venemaa vaesematele piirkondadele, kust Kreml valdavalt sõdureid värbab, on hukkunute ja haavatute toetused tohutu rahasadu. Neis kantides ongi sõttaminek paljudele majanduslikult mõistlik valik – surres või ellu jäädes saab sealt rohkem rublasid kui ühelgi teisel legaalsel viisil.

See «kirsturaha», haavata saamise toetused ja sõduripalgad tõstavad sisemaist tarbijanõudlust kodumaise toodangu ja Hiina impordi järele, mis on lääne brändid välja vahetanud. Seetõttu kasvab Vene majandus tänavu eeldatavasti 2,8 protsenti, vaatamata sanktsioonidele. Seejuures on sanktsioonide vältimisest saanud omaette tööstusvaldkond ning nendest möödahiilimise viiside pealt (logistiliselt ja finantsiliselt) teenitakse miljoneid.

Välissidemed

Ja lõpuks: sõjast on saanud ka Venemaa välispoliitika telg. Kõiki suhteid välisriikidega vaetakse lähtuvalt sellest, kuidas nood võiksid aidata Venemaad sõjatarnetega või lüüa kaasa lääne karistamisel Ukraina toetamise eest. See uus reaalsus on andnud äripartneritele kõvad kauplemisvõimalused ning nad saavad küsida oma teenuste eest vinget hinda.

Kui Aserbaidžaan septembris Mägi-Karabahhis jõudu kasutas, ei tõstnud Moskva oma lepinguliitlase Armeenia kaitseks sõrmegi. Peamiselt seetõttu, kui tõhusalt aitavad Venemaad Bakuu ja İlham Əliyevi patroonid Türgis.

Iraanist ja Põhja-Koreast pidi Moskva kahurimürske, droone ja rakette hankima suurte summade ja tundliku sõjatehnoloogia eest. Samuti tuleb Venemaal valida pool piirkondlikes konfliktides, kus varem tavatseti käituda kaalutletult. Omal ajal oleks olnud mõeldamatu, et Venemaa reageerib rahulikult Hamasi terrorirünnakule ja asub häälekalt kritiseerima Iisraeli sõda Gazas – kuid nüüd ei tundugi see nii üllatav.

Üllatav pole seegi, kuidas Hiinast tänavu viimaks ometi Venemaa tähtsaim välispartner sai. Suhe Pekingiga täidab kõik kolm tingimust: kingib Kremlile kriitilisi komponente sõjamasina tarvis, hoiab pinnal Vene majanduse ning kindlustab, et sõjakam/võimukam Peking Washingtoni vaos hoiab.

2024. aasta märtsivalimised kingivad kõigi eelduste kohaselt Putinile kuus uut võimuaastat ning Ukraina laastamine ja lääneliitlaste kurnamine võib jätkuda. See paistabki olevat putinistliku masinavärgi kütus ja ülim eesmärk.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister