«Kevadel võrsuvad mu küljest rebitud käed kodumaa mullast kui kannikesed,» kirjutas sõdur ja poeet Maksõm Krõvtsov jaanuari hakul rindelt.
«Kannikesena võrsub mu kallis pojake,» postitas ta ema Facebooki-sõpradele kaks päeva hiljem.
Keset rohkeid matuseid ja valu vallandas 33-aastase Krõvtsovi hukk erilise kaastundepuhangu. Viimseni müüdi läbi tema ainuke raamat, tuhanded jagasid internetis katkeid ta luuletustest, mälestusteenistustele Kiievis ja kodulinnas Rivnes kogunes sadu inimesi. Oma elegantsete, kuid lihtsate ridadega pani ta lahinguolud rahva hinges helisema ja oskas leida koleduste keskel aegumatu ilu killukesi.