WSJ: Miks Venemaa tahab Aafrikat

Vene-Aafrika foorumi delegaat Peterburis 28. juulil 2023. Foto: IMAGO/SNA

Keset ilmamaad kõigutavaid kriise Lähis-Idas, Euroopas ja Hiina ümber tunduvad uudised Nigerist tühised. Ahjaa, Ameerika peab piinlikult taanduma õhubaasist, kuhu venelased tantsiskledes sisse kolivad. Jajah, veel enne läinud juulikuist riigipööret oli Niger Ameerika demokraatiapüüdluste plakatipoiss Aafrikas ja USA terrorivastase strateegia alustala regioonis. Täna aga istub Ameerika toel demokraatlikult valitud president oma ametiresidendis vangis ning võimuhaarajad teevad koostööd venelaste Wagneriga.

Aga mis sest Nigerist ikka? Suur ta ju on (umbes kaks Texast), aga merepiire pole ja enamjaolt igav liiv. Tõepoolest, uraanivarud on võimsad ja ohtrasti teisigi maavarasid, nagu kulda, kuid kõike seda on mujalgi – haruldusi pole. Oma 26 miljoni asuka ja sisemajanduse 15 miljardi dollarise kogutoodanguga on Niger üks vaesemaid ja vähem arenenumaid maid üldse. Pärast seda, kui 1960. aastal Prantsusmaast nimeliselt priiks saadi, on Niger virvendanud tsiviil- ja militaarvalitsuste vahel, ühed ebaefektiivsed mõlemad.

Võtku Vladimir Putin ta pealegi, ütleks suurem osa ameeriklasi, kui nad üldse Nigeri peale mõtleks. Tavalistel aegadel USA välisministrid Nigerile ja ta naabritele erilist tähelepanu ei pööraks. Aga ajad pole tavalised.