- USA valimised maksavad näo peale 40 korda rohkem kui Briti või Saksa omad.
- See on kampaaniarahanduse Kõige Metsikum Lääs.
Ameerika kunstnik Madeleine Bialke, kes läinud aastal Londonisse kolis, oli suvistest Briti valimistest šokeeritud. Kogu kampaania kestis kõigest kuus nädalat. Tema telekast reklaame ei tulnud. Ja võitja sai võimule järgmisel päeval, mitte mitu kuud hiljem.
«See oli nii ilus ja kena, et valimised olid nii lühikesed,» ütles ta. «Ja seeläbi jõudis mulle kohale, kui hullumeelsed on USA valimised.»
Ameeriklased on ära harjunud reaalsusega, et presidendikampaaniad kestavad vaat et kaks aastat, neelavad miljardeid dollareid ning pommitavad neid pidevalt tele- ja raadioreklaamidega, lisaks tänavatahvlitel ja telefonides. Ja õuesiltidest ärme üldse räägi.
Tänavused USA valimised võivad olla ajaloo kallimad. Parteiülese rahastusvaatleja Open Secrets hinnangul kulutatakse kõikidele föderaalkampaaniatele kokku 15,9 miljardit dollarit, mis varjutab isegi 2020. aasta 15,1 miljardit. Inflatsiooni arvestades oleks seekordsed valimised siiski tsipa odavamad. Kuid kumbki on peaaegu kaks korda kallim kui 2016. aasta kampaania ning 2000. aastate algupool oli kolm korda odavam – isegi hiljutiste hinnahüpetega korrigeeritult.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/28/16449685t1h5242.jpg)
Paljud ameeriklased ei pruugi ehk teadagi, kui teravalt see teistest tööstusdemokraatiatest erineb. Kanada kampaania kestab tavaliselt 36 kuni 50 päeva. 2021. aastal läks kogu see lugu neile maksma 69 miljonit praeguse väärtusega dollarit – umbes kahekümne seitsmendik sellest, mis lõunapiiri taga valija kohta maksti. Suurbritannia või Saksamaa valimistest maksavad USA omad kodaniku kohta umbes 40 korda rohkem.
Kõik Briti parteid kokku kulutasid oma 2019. aasta kampaaniatele 80 miljonit dollarit. Tänavuste valimiste ülevaadet nad veel avaldanud pole, kuid eriti see kasvada ei saanud: esimese poolaastaga kogusid parteid 97 miljonit dollarit ning kõike seda nad valimistele ei kulutanud.
«See on üks Ameerika erandlikkuse vorme, mis ei räägi meist head,» ütles endine Bill Clintoni kõnekirjutaja Michael Waldman, kes on viimased 30 aastat kampaaniate rahastamist ümber korraldada üritanud.
Brittide tänavuse kuuekuulise kampaania jaoks kogutud summad olid peaaegu naeruväärselt väikesed: uus peaminister Keir Starmer ja tema leiboristid kogusid 12,3 miljonit, Rishi Sunaki konservatiivid – kes võimult kukkusid – kõigest 2,5 miljonit dollarit.
Kontrastiks kogus Kamala Harris esimese kahe nädalaga pärast president Bideni kohatäitjaks saamist 300 miljonit ning on praeguse seisuga saanud kokku miljard dollarit, Donald Trump aga 800 miljonit dollarit – kampaaniate andmetel. Harrise kampaaniale on tiksunud umbes 9000 dollarit minutis.
Mis on Kanada erakondade ühe aasta rahakogumise rekord? Vastus: 25,5 miljonit dollarit konservatiividele aastal 2023. See on Harrise kahe päeva saak.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/28/16449691t1h2dd5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/28/16449706t1hfc5a.jpg)
Isegi Ühendriikide üksikindiviidide kampaaniad teisejärgulisemate ametite saavutamiseks võivad rohkem maksma minna kui teiste riikide valimised tervikuna. 2020. aastal kulutas demokraadist senaator Raphael Warnock Georgiast 181 miljonit dollarit – sutsu vähem kui mullused Suurbritannia, Saksamaa ja Kanada valimised kokku.
Rõõmu tunnevad sellest vähesed. Valijatel on villand niivõrd pikkadest poliitpasundamistest ning reklaamirahest, mis valdavalt on ründavad. Asju, milles ameeriklased viimasel ajal üksmeelsed oleksid, on vähe. Aga äsja avastas Pew Research, et kõva 80 protsendi arvates on annetajatel poliitikute üle liiga suur mõju – mõlemal pool vahekäiku.
«Tundub, nagu kandidaadid ainult rahakogumisele keskendukski,» ütles ühe New Yorgi hotelli uksehoidja Van Kong. «Ja kogu see asi kestab lihtsalt liiga kaua.»
Üha rohkem rahastab kampaaniaid väike arv superrikkaid inimesi.
2004. aasta valimistel annetas üle miljoni dollari 23 ameeriklast, kogusummas 58,9 miljonit dollarit (Open Secrets). Tänavu on miljoni dollari lati ületanud 408 annetajat ühise panusega 2,3 miljardit dollarit. Esinumber on miljardär Timothy Mellon, kes on visanud vabariiklastele 165 miljonit.
Elon Musk ületas hiljuti uudiskünnise, lubades loosida miljon dollarit päevas valijale, kes kirjutab alla petitsioonile toetada sõnavabadust ja relvakandmise õigust – mis on vabariiklaste platvormi kaks kaalukat küsimust.
Umbes 72 protsenti ameeriklastest tahaks kampaaniakulutustele piiranguid, leidis Pew. 11 protsenti ei tahaks.
Rahajahtimine puudutab ka poliitikuid endid, kes kulutavad sellele suisa poole oma töönädalast ning kimbutavad telefonikõnedega koguni võhivõõraid.
«Kõik meie kongressigraafikud on korraldatud selle ümber, et liikmetel oleks kergem päev läbi raha koguda,» ütles Minnesota demokraat Dean Phillips, kes esitas 2022. aastal ettepaneku piirata aega, mida seadusandjad rahakogumisele kulutada tohivad.
Metsik Lääs
Aga miks on USA valimised siis nii pikad ja kulukad?
Osa vastusest peitub suuruses: Ameerika on lai lahmakas ja valijateni jõudmiseks kallitel meediaturgudel nagu New York tuleb maksta. Ning paljud madalamad ametikohad, mille teistes demokraatiamaades täidavad parteid, on USA puhul samuti valijate jagada.
Teine põhjus on eelvalimised. Parlamentaarsete süsteemide puhul, nagu enamikus Euroopa riikides, valivad oma kandidaadid välja poliitilised parteid, mitte valijad. Omal ajal aeti asju niiviisi ka Ameerikas ja parteituusad sõelusid kandidaate välja lärmakatel parteikonventidel.
Aga seda nähti vähem demokraatlikuna ning alates 1970ndate keskpaigast hakati kandidaate kinnitama eelvalimistel (millest Harris märkimisväärset erandit kujutab). Eelvalimisi võita üritades hakkasid poliitikud neisse kõvasti investeerima ning osariigid hakkasid korraldama neid varem, et omandada rohkem kaalu ja seista võimalusel oma huvide eest.
«Parlamentaarse süsteemi puhul müttad sa aastaid parteikaevikus ja pääsed tänutäheks kandidaatide nimekirja. Ameerikas võib sinna pürgida kes iganes, aga selleks kulub kõvasti raha,» ütles vanemteadur Elaine Kamarck mõttekojast Brookings Institution.
Veel üks kulukuse põhjus on reeglite vähesus. Suurbritannias tohib iga parlamendikandidaat kulutada oma kampaaniale kõigest 25 000 dollarit. Partei tervikuna võib lüüa laiaks umbes 40 miljonit dollarit. Aga nii palju pannakse harva mängu.
Prantsusmaal on presidendikandidaatidele paigas 22,5 miljoni euro (umbes 25 miljonit dollarit) lagi ja poole sellest katab riik. Ettevõtted ja isegi ametiühingud annetada ei tohi. 2020. aastal kulutas Biden kampaaniale 70 korda rohkem kui Emmanuel Macron – kuigi USA rahvaarv on Prantsusmaast vaid viis korda suurem.
Aastakümneid sarnanes USA kampaaniarahastuse süsteem rohkem Euroopa riikidega. Aga USA kohtud on järjepidevalt otsustanud, et kampaaniate finantseerimise piirangud ei tohi kammitseda sõnavabadust. Teisisõnu: kui sul ei lubata kulutada raha kampaaniale, piiratakse nii su võimalusi selgitada valijatele oma sõnumit.
Aastal 2010 lõdvendas ülemkohus piiranguid veelgi – otsustades, et samasugune sõnavabadus nagu üksikisikutel kuulub ka ettevõtetele ja ametiühingutele. Otse kandidaatidele ei tohi nad raha ikkagi anda, aga nad saavad teha seda rahastusinstrumentide kaudu (super political-action committee, super PAC), mis võivad esindada kandidaadiga identseid seisukohti.
Open Secrets ütleb, et PAC-instrumentide kulutused on viimase kahe valimistsükliga plahvatuslikult kasvanud: kui 2012. aasta valimistel kogusid paarsada PACi 847 miljonit dollarit, siis praegustel valimistel on 2966 instrumenti kogunud juba 5,7 miljardit dollarit.
PAC saab raha päritolu ka varjata. Demokraatide tänavune tipp-PAC on Future Forward USA, mis on kogunud 394 miljonit dollarit. 136 miljonit sellest kogus Future Forward USA Action, mis annetajaid ei avalda.
Kui kandidaate ja parteid rahastavad reeglina rohkem demokraadid, siis PAC-rahadega on edumaa vabariiklastel.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/28/16449694t1hd7ab.jpg)
Heakene küll, aga kas kogu see raha ka midagi muudab? Muudab. Värske akadeemiline uuring võttis vaadelda viimase kaheksa kongressivalimiste tsükli 1000 tippannetajat. Ja avastas, et tippannetaja surma korral kukkus kandidaadi häälte osakaal keskmiselt 2,5 protsendipunkti – mis tiheda trügimise korral võib olla otsustav.
Aga kas annetajad ise ka oma raha eest midagi saavad? Seesama töö sedastas, et pärast tippannetaja surma läks kandidaadi seadusandlik tegevus rohkem kooskõlla oma partei keskmise valijaga – vabana annetaja «heterogeensetest» hooltest.
1890. aastatel mainis endine senaator Mark Hanna ja William McKinley presidendikampaaniate korraldaja mäletatavasti: «Poliitika puhul on olulised kaks asja. Esimene on raha ja seda teist ma ei mäleta.»
Inglise keelest tõlkinud Urho Meister