Sama sünge on seis Euroopa julgeolekuga. Põhjakorealaste valmistudes Ukrainas lahingusse minema on Lääne habras konsensus Kiievi küsimuses kokku varisenud. Arvatavasti eelseisvate valimiste häälesaagi huvides eraldus Saksa kantsler Olaf Scholz Euroopa kolleegide ühtsest rivist ning helistas Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Vastus polnud helde. Pärast telefonitorude hargile asetamist on Venemaa otsustavalt eskaleerinud oma raketirünnakuid Ukraina pihta. Saksamaad veelgi enam isoleerides lõdvendas Bideni administratsioon Ukraina piiranguid põmmutada pikamaarakettidega Venemaa sisemusse.
Mis veelgi hullem: Euroopa kaotab Donald Trumpi tagasikolimisest Valgesse Majja kõige enam. Olgu teemaks julgeolek, kaubandus, tehnoloogia või keskkond – Trumpi lähenemine on Euroopa lootuste ja plaanidega vaat et diametraalselt vastupidine. Ametisse astuva presidendi plaanitavad tariifid tabavad tähtsate Euroopa ettevõtete tulu. Sellenädalasel Rio de Janeiro G20 tippkohtumisel leinavad Euroopa diplomaadid taga globaalset maksusüsteemi, mis võimaldanuks valitsustel rahvusvahelistelt suurfirmadelt rohkem raha koorida – kuid ilmselt varsti vedru välja viskab. COP29 kliimakonverentsil Aserbaidžaanis võisid Euroopa diplomaadid (ja nende kolleegid Bideni pardina lonkavast administratsioonist) vaid käsi ringutada, arutades Pariisi kliimaleppe saatust Trumpi all. Euroopa Liidu katsed USA kaupadele «rohetariife» lajatada saavad tõenäoliselt tugeva vastulöögi ning kuigi Ränioru tehnoparunitega on probleeme olnud Trumpilgi, ei meeldi talle ilmselt Euroopa pingutused USA suurfirmadelt miljardeid trahvidollareid koguda.