Vene presidendi lennuki salongikardin kisti kõrvale ning meie ette ilmus liivakarva pintsaku ja pruunide kingadega luuraja.

Viimased paar tundi oli see mees ette valmistanud suurimat Ida-Lääne vangivahetust alates külmast sõjast. Nüüd, mil piloodid käivitasid mootorid ja reisisihiks oli Ankara, tuli ta meile pilku heitma – kirju 16-liikmeline kamp ameeriklasi venelasi ja sakslasi, värskelt väljas oma kongidest ja kolooniatest.

Pilku üle reisijate libistades peatusid ta silmad miskipärast just ühel neist – minul. Vaikides vaatas ta mulle niiviisi silma ligi minuti. Siis tegi ta ümberpöörd ja sammus eesriide taha tagasi. Nii ma sinna mõttesse jäingi, kes on see tegelane vangivahetust juhatamas ja mu saatust justkui oma käes hoidmas.