WSJ: Miks on noori kerge õnge võtta? Sest neid vaevab FOMO (3)
Artikli sisu pärineb partnerväljaandest The Wall Street Journal.
:format(webp)/nginx/o/2025/03/20/16725346t1hc257.png)
- Sagedane sotsiaalmeedia kasutamine paneb inimesi tegema kiireid, instinktiivseid otsuseid.
- Ja see maksab kurjasti kätte.
FOMO on hirm millestki ilma või kõrvale jääda – fear of missing out. Ja FOMO pole vaid valus tunne, vaid ka tõsine õngitsemispettuse ohvriks langemise oht sotsiaalmeediasse uppuvatele noortele.
Nagu näitavad kaks äsjast Instagrami-kasutajate uuringut vanuses 16–29, võib mingisuguse suhtlusvõimaluse lehvitamine kujutada niivõrd kanget kiustatust, et paljud noored ülepeakaela konksu otsa hüppavad.
WSJ arutas seda asja mõlema uuringu juhtivteadlase Jennifer Klütschiga, Aacheni ülikoolist Saksamaal. Järgnevalt mõned väljavõtted meie vestlusest.
WSJ: Mis teeb noored haavatavaks õngitsemispettuste suhtes sotsiaalmeedias?
KLÜTSCH: Noored kasutavad enamikke sotsiaalmeediateenuseid rohkem, kui ükski teine vanusegrupp, mistõttu ongi nad hea sihtmärk. Häda on selles, et sagedane sotsiaalmeediakasutus paneb inimesed tegema kiireid, instinktiivseid otsuseid, seeasemel et süstemaatiliselt riske hinnata. Tihti ei viitsita kahtlast linki tähelepanelikult takseerida, vaid vaadatakse vaid vilksamisi, kas saatja on tuttav.
Minu uuringus läksid 82,9 protsenti vähemalt ühel korral sõnumis sisalduva kahtlase lingi õnge – ning eriti just selliste õnge, mis näisid olevat sõbralt või jälgijalt. Nad läksid järele mõtlemata kaasa, kuna usaldavad Instagrami kui sellist.
Lisaks piinab noori intensiivne hirm mingitest suhtlusvõimalustest kõrvale jääda. Üks mu uuringutest näitas, et kõige edukamad olid sellised õngitsemissõnumid, kus lubati mingeid üritusi ja tutvumisvõimalusi – stiilis et «Hei, tšekka seda erapidu täna õhtul!» FOMO tõukab takka impulsiivset otsustamist, mistõttu on noored eriliselt kerged sihtmärgid just sotsiaalse manipuleerimise rünnakutele.
WSJ: Kuidas petturid sellise sotsiaalmeedia lõksu üles seavad?
KLÜTSCH: Sotsiaalmeedias toimub õngitsemine reeglina kolmes etapis. Esmalt saadab pettur sõbrakutse või hakkab sihtmärki «jälgima». Siis saadab ta otsesõnumi, milles sageli sisaldub miskit meeldivat tõotav link. Lõpuks, kui kasutaja haakub, võidakse teda trikitada sisestama oma kasutajanimesid ja paroole, või laadima alla pahavara.
Eriti murettekitav on see, et mõnedes õngitsemisskeemides kasutatakse tõeliste sõprade või jälgijate häkitud kontosid. Seega: isegi kui sihtmärk usaldab ainult tuttavate inimeste sõnumeid, on ta ikkagi ohus.
WSJ: Mis nõu te noortele annaks, kuidas end õngitsemisskeemide eest kaitsta?
KLÜTSCH: Ennekõike: võtke aeg maha. Sotsiaalmeedia õhutab kiirelt ja sissesõidetult suhtlema, aga sellest võib tõesti tohutult kasu olla, kui enne lingile klikkimist kasvõi korraks järele mõeldakse. Küsi endalt: Miks ma selle sõnu sain? Kas ta näeb normaalne välja?
Samuti võiks sõnumite kohta sõpradelt järele uurida – ilma häbenemata. Kui kelleltki laekub sulle kahtlane link, siis küsi neilt otse, mingi teise sõnumiäpi kaudu, kas nad ikka saatsid sellise asja.
Ja samuti ei tohiks unustada, et õngitsemist võib ette tulla kõikjal – mitte ainult meilides. Paljud paistavad arvavat, et see on pelgalt mingi vanemate inimeste probleem petukirjadega.
WSJ: Mida peaksid tehnoloogiafirmad tegema, et sotsiaalmeedias õngitsemist ennetada?
KLÜTSCH: Instagram pakub nüüd funktsiooni, mis teavitab kasutajat enne oma rakendusest väljumist, et on mingi kahtlane link. Näiteks annab hoiatuse, et kuskilt kontolt tuli mingi imelik link. See on õngitsemise ennetamiseks paljutõotav lahendus, kuna ta katkestab kasutaja harjumuspärase reaktsiooni. Aga siiski näitavad uuringud, et selliste hoiatuste või info juurde tuleks kuvada ka mingi visuaalne kirjeldus, näiteks osutiga ohuskaala vms, et inimene otsekohe reageeriks – otsekui ärkvele ehmataks.
WSJ: Aga õpetajad ja vanemad? Kuidas nemad aidata saaksid?
KLÜTSCH: Küberjulgeolek peaks olema haridusasutuste õppekavades prioriteet. Probleem on selles, et inimesed eeldavad noortelt otsekui kaasasündinud digivilumust. Et see on nende element, kus nad vabalt ujuvad ja automaatselt teavad, kuidas petuskeeme vältida.
Vanemad peaksid samuti rääkima oma lastega sotsiaalmeedia riskidest. Kui vanemad suudaks selgitada, et sihtmärgiks võib sattuda kes iganes, siis oleks lapsed vast ettevaatlikumad.
Inglise keelest tõlkinud Urho Meister