Juba väga väsinud, istus paavst ametitoolil ning maadles oma segase suurbürokraatia sassis finantsidega.
Kõva kümnendi jagu oli tulnud tuua mingisugustki läbipaistvust Vatikani hämarasse raamatupidamisse ning nüüd – viimastel elunädalatel – oli tema tagasihoidlik vastuvõtutuba otsekui finantsnõustajate läbikäiguhoov, kes kunstiaaretest tulvil kuid võlasohu vajuva mikroriigi rahaseisu seletasid: alates argentiinlase ametisseastumisest oli eelarvedefitsiit kolmekordistunud ning pensionifond seisis silmitsi kuni 2 miljardi dollariste kohustustega, mida oli ilmvõimatu katta.