Juba väga väsinud, istus paavst ametitoolil ning maadles oma segase suurbürokraatia sassis finantsidega.

Kõva kümnendi jagu oli tulnud tuua mingisugustki läbipaistvust Vatikani hämarasse raamatupidamisse ning nüüd – viimastel elunädalatel – oli tema tagasihoidlik vastuvõtutuba otsekui finantsnõustajate läbikäiguhoov, kes kunstiaaretest tulvil, kuid võlasohu vajuva mikroriigi rahaseisu seletasid: alates argentiinlase ametisseastumisest oli eelarvedefitsiit kolmekordistunud ning pensionifond seisis silmitsi kuni 2 miljardi dollariste kohustustega, mida oli ilmvõimatu katta.

Esimese jesuiitpaavstina oli ta alluvaid kasinusele utsitanud, kuid sentide lugemisega seda finantskriisi lahendada ei saanud. Järjest enam nõjatus Vatikan oma ametnikkonna rahastamisel, üleilmse saatkonnavõrgustiku ja paavstivahtkonna ülalpidamisel (soldateid tasustatakse Šveitsi frankides) muuseumipiletite müügile. Tema müüride vahele tulvab seitse miljonit külastajat aastas ja hingekiri on globaalne, kuid maksu neilt ei koguta.

Kommentaarid